teiste teavitamine

Esimene öö ei kulgenud väsimusest hoolimata sugugi ainult magamise tähe all, nimelt olid minuga sama koridori peal mingi briti noored, kelle toad asusid erinevates koridori otstest, kuid nad ometi ei viitsinud ju üksteise juurde kõndida selleks et lobiseda. Nende valjuhäälsete arutelude tõttu ärkasingi öösel korduvalt üles. Hommikul hakkasin juba nimekirja tegema asjadest, mis mind selle hotelli juures häirivad. Üks juba mainitud aspekt on see, et kõik asjad on väga hästi kuulda. Teiseks on tubade ainus prügikast vannitoas kraanikausi all peidus, mis minu meelest on üsna tülikas. Kolmandaks on äärmiselt masendav hommikusöök. Kui tavaliselt on hotellide hommikumenüüs võimalik valida mitmete variante puhul, kuid siin on põhimõtteliselt võta või jäta. Ma siis võtsin, kuid peab tõdema, et kulinaarset elamust ma just ei saanud...Kõiki teisi häirib KA see, et interneti on tasuta võimalik saada vaid fuajees, toas kasutamiseks on võimalik osta 24h juurdepääsu netile, mis maksab umbes 10 naela ning tundub et selline käitumine on siin tavapärane. Mind ennast häirib veel ka wc loputussüsteem. Siin on põhimõtteliselt ukselink mida tuleb vajutada, kuid lisaks sellele, kui põhja sa seda vajutad, sõltub saadava vee kogus ka sellest, kui kiiresti sa oma liigutuse teed. Igatahes ei ole mul veel õnnestunud normaalselt hulgal vett loputuseks kasutada, sest nii kui vähe kiirema liigutuse teen, jookseb see vesi tükk aega. Vähemalt oli tänane 300 dollarit maksev koolitus üsna kasulik (ehk siis suht pea sama kallis kui konverentsi osalustasu) ning sain ka juba mitme inimesega tuttavaks. Aga kui ma tänase koolituse materjalid hiljem kätte saan, siis on kindlasti vaja tõsiselt läbi mõelda suvised välitööd, sest need seadmed, mida ma ka soomlastel aitasin kasutada, vajavad veidi teistsugust lähenemist tegelikult. Kuivõrd hollandlased ei suutnud siiski tuvastada meie postrite asukohta, siis tuli neljale välismaalasele öelda, et me printisime küll teie postrid välja, kuid teieni need ei jõua. Õnneks võtsid nad selle uudise üsna mõistlikult vastu, nii et ma võin end nüüd veidi paremini tunda. Kuid me hakkasime arutlema, et kes ikkagi paneb pihta postrite vutlari, sest jõudsime arusaamisele, et kui lihtsalt selle maha oleks unustanud kuhugi, siis oleks pidand see jõudma leitud asjade nimekirja, kuid kuna see seal ei olnud, siis järelikult võttis keegi selle ära. Pärast koolitust oli meil kiire konverentsi avamine kohalikus raekojas. Hoone on ikka väga uhke, võimsad trepid ja palju marmorit. Kõnede ajaks me õnneks kohale ei jõudnud, kuid nibin nabin enne baari sulgemist saime ikka kohale. Tegelikult ikka väga kummaline, et kui korraldatakse uhke avamisüritus raekojas, mis kestab vaid 1,5 tundi, siis spetsiaalselt selleks ürituseks tekitatud baar on avatud vaid tunnikese. Õhtu lõpetasime Itaalia restoranis, kusjuures selleks hetkeks olin ma ainus eestlane, kes sinna gruppi oli jäänud. Üks meist läks juba Brüsselisse kiirele koosolekule ja ülejäänd otsustasid hotelli minna. Seltskonnas oli ainus tuttav nägu endine ja tulevane töökaaslane Philipp ning lisaks veel 2 belglannat üks kanadalane ja siis veel üks tüüp, kelle kodumaad ma ei mäleta. Pärast õhtusööki üritasid Eva ja Philipp mind veenda, et ma nendega õlut jooma läheksin (peatume samas hotellis), kuid neil ei õnnestunud mind murda. Muidu võiks ikka avastama minna, kuid seekordse reisi eelarve on siiski väga kasin, seega sellised kulutused ei mahu kuidagi päevakavva. Ahjaa, üks pinda käiv asi on see meeletu seletamine. Enamasti on tänavasiltidel kõik lausena välja kirjutatud, liftides on kogu aeg helilõigud nagu: „doors are opening,““doors are closing“ ja „going down.“ Väga kummaline peab tõdema.