Söök oli isegi alla keskpärase, veini oli umbes kahe pokaali jagu ja noad kahvlid olid valesti asetatud (pealegi kui panna järjest salatikahvel, praekahvel ja siis uuesti salatikahvel, siis peab ikka loll olema, et seda viimast magustoidukahvliks pidada). Aga nüüd banketi põhiosa - auhindade jagamine - kandideerisin ju isegi parima tudengiartikli kategoorias (tõsi, juba kandideerides oli selge, et ma auhinda ei saa ning tegemist oli vaid streteegilise nükkega oma tulemusi sundtutvustada olulistele inimestele). Kõigepealt kutsuti ette need 3 tudengit, kes lihtsalt äramärkimist väärisid: 1. asiaat, kes õpib usas 2. asiaat, kes õpib usas 3. asiaat, kes õpib usas! ja siis peaauhind - üllatus missugune, šotimaal õppiv eurooplane :) - meil on veel lootust!
Teistel auhindadel ma pikemalt ei peatuks, kuid peatuks õhtusel loengul, mida andis 5 Emmy võitja Robert McKenna ja kus teemaks oli "Smuggling at Sea During Prohibition: The Real McCoy, the Bootleg Queen, Rum Row, and the Origin of the U.S. Coast Guard". Ütleme nii, et kui ta tehtud dokumentaal "The Real McCoy on pooltki nii hea kui see sõnavõtt, siis soovitan seda kindlasti vaadata, loodevasti jõuan ka ise lähiajal selle vaatamiseni. Pikemalt ei peatukski, sest sel teemal palju materjali netis ja lühidalt nagu raske kokku võtta.
Konverentsi viimaseks päevaks olid kõik juba suht väsinud ja viimaste ettekannete kuulamine üsna raske. Kui üle koera saba oli ära saadud, siis otsustasime teha shoppingutuuri - kuivõrd varasem kogemus näitas, et linnast pole midagi saada (selle asemel, et linna sisse üks ainumaski korralik kaubanduskeskus teha, on kesklinna ehitatud umbes miljon parklat ja 10 parkimismaja, mis võtavad juba ise pool linna enda alla...), siis kasutasime kohalikku ühistransporti ja sõitsime kolmveerand tundi linnast välja, et siis jõuda kauplemisrajooni. Eelnevaid jutte kuulates olin äärmiselt optimistlik, sest USA's pidi asju nii odavalt saama ja lisaks oli ka üks väga odav pood seal keskuses olemas. Lühidalt kokku võttes: kui ikka päris suurlinna külje all asuvasse outleti keskusesse ei satu, pole need riided nii odavad midagi - samaväärsed ja kohati kallimadki kui Lõunakeskuses. Õnneks on neil siiski suured aled tihti ja seetõttu midagi ikka leiab, KUID nagu ma teada sain, siis minu pikkuseid ja nii väikse vööümbermõõduga inimesi usas ei ela! See-eest leidub siin aga piisavalt minu jalanumbriga inimesi, mistõttu ei saanud ma endale ka kossutosse, sest vastav suurus oli lihtsalt otsas - ja ma ei piirdunud vaid ühe mudeli vaatamisega. Kui pikk pusimine selja taga oli, siis sain endale teksad, üht-teist Teelele ja siis midagi ka pisikestele. Muidugi väikeste tüdrukute sektor oli üldiselt murettekitav ja alles siis avastasin, et minule muret tekitavate riiete kõrval on sektsioon "girls with attitude"...
Pärast shoppingut käisime Eveliniga taas sushit söömas. Kuigi see koht ei olnud nii hea kui eelmine, siis vähemasti üks pluss seal oli. Nimelt kui igas usa söögikohas saab tasuta vett - asi mida võiksid pakkuda ka Eesti söögikohad - siis seal oli teetassi taastäitmine tasuta :). Sõime akna ääres, et vaadata mööduvaid koletisi ning plaan läks täide, sest saime vaevalt maha istutud, kui juba esimesed vastu aknaklaasi meile nägusid tegema tulid. Ütleme nii, et kostüümide tase oli ikka väga erinev, kuid oma lemmiku leidsime hoopis spordibaarist. Otsustasime nimelt sinna baari lauajalkat mängima minna, sest kuigi me teadsime, et sealkandis on laud mitmes kohas, siis ainult selle asukohta teadsime kindlalt. Esimese mängu järel olid kohal ka meie seltsilised ning kuskil 40 minti hiljem oli baar paksult rahvast täis, nii et sisse rohkem ei lastud ja õhtu lõpuks olid mendid selle tänavalõigu kinni pannud ja liikluse mujale suunand, sest ka ukse taga toimetas kena rahvahulk. Valisime kogemata ülipopi paiga. Kuid õhtu läks veel põnevamaks, sest erinevalt sellest hoonest, mis maha põles seal linnas (täpsem info Postimehes), oli meil rohkem probleeme veega, mis meile lihtsalt läbi lae järsku kaela hakkas sadama. Lekkekohti tuli aina juurde ja mingi taipasime, et ka tuletõrjeauto on maja ees, kuid kuna baarmenid end sellest kõigest väga häirida ei lasknud (üks, tõsi, läks ämbri järgi) ja meie seltskonna õlletehaste-ekskursioonil käinud osa ka mitte, siis lasime samas vaimus edasi. Lõpuks siiski muutus järv põrandal liiga sügavaks ja otsustasime teise kohta edasi minna. Õhtu väga pikaks ei kujunenudki, sest Maine osariigis suletakse kõik pubid juba kell 1 öösel ja head aega ütlemine võttis meil ainult veidi üle tunni :)
Hommikul pidime küll traditsioonilisse diner'isse minema sööma - seni olime hommikusööki kodus söönd - kuid kuna sakslastel läks sättimisega nii kaua aega ja nende valitud kohas oli järjekord uksest välja, siis panime lennujaama ajama (vähemasti saime nendega jamamise tulemusena tasuta konverentsihotelli transfeeri kasutada). Lennujaamas võtsin viimase ühendriikide burksi (hommikusöögiks ja kell 12 päeval). Lend Washingtoni oli aga äärmiselt meeldiv, sest istusin kohe äriklassi taga ja ilmselt äriklassi ümber ehitamise tulemusena oli sinna tekkinud selline vahe, et kui jalad sirgu lükkasin, siis ka ei ulatund jalad eesmise tooli alla! Üle Atlandi lend oli neil taas üle broneeritud ja siis pakuti 800 dollarit neile, kes on nõus päev hiljem lendama - üks kohalik oli väga õnnelik selle diili üle, kuid me olime piisavalt väsinud, et seda pakkumist isegi mitte arutluse alla võtta. Lend läks suht libedalt, sest soodsa tuule tõttu oli aint 6,5 tundi lennuk õhus - ehk peaaegu sama kaua, kui Frankfurdis Tallinna lennukile pääsemist ootasime.
Kui siis lõpuks koduriigis jala maha panin ja kohvrit kontrollisin, siis leidsin sealt eest kardetud sildi:
Seega siis kontrollisin kohe esimese asjana, kas minu põnevaim kaasa toodud asi alles ja siin ta on:
jep - tegemist on hiidsekvoiaga, lähimal paaril aastal saame teada, kas jääb meie oludes ellu ja lähima mõnesaja aastaga selgub, kas suureks ka kasvab :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar