kummaline unenägu

Sellist und nägin täna öösel vastu hommikut:

Jalutasin kuskil külateel – ühtegi hoonet ei olnud, siis rääkisin mingist kirjatükist mida ma kirjutan, soomekeelne pealkiri oli mistõttu ma arvasin, et olen Soomes. Kindlasti ei olnud see pealkiri korrektne, kuid pidi tähendama vist midagi seoses aiandusega, sest edasi ma veidi aega pügasin hekki, siis tulid esimesed möödujad – ühe neist tundsin ära – see oli mu ülikooliaegne tuutor, temaga koos olid vist tema tüdruksõber ja keegi noormees keda ma üldse ära ei tundnud, igatahes otsustas mu tuutor heki lõpus suitsu süüdata.

Seejärel kiskus imelikuks – mingi buss peatus seal, vaatasin seda, seejärel tundsin hinges õudust ja vaatasin kiiresti oma maja poole, mis nägi välja nagu edelaraudtee rong. Põgenesin sinna, lukustasin enda järel ukse ja varjasin aknad ja heitsin muldpõrandale pikali, et keegi mind ei näeks (selleks ajaks oli see maja muutunud üsna küünilaadseks). Järgmises kaadris olid seal küünis lisaks peitvale minule veel väike tüdrukutirts ja keegi kolmekümnendates naine, kes rääkis tirtsuga tema vanematest ja kas on ikka kindel et nood seal elavad. Seepeale liigutas plika kätt vaikselt mööda maad kuni puutus sõrmedega mehe käevart – mehe kes enne olin mina, kuid nüüd oli tundmatu, see tundmatu kargas seepeale püsti karjudes, et ta pole selle lapse isa.

See sündmuskoht seejärel kadus.

Vahele tuli lõik kus seletati kuidas liha küpsetamine nii ja naa kaua võtab (anti siis küpsetatud liha koerale) ja siis räägiti kuidas see mees vaid hetkega ära kõrbes – mille järel tuli ette pilt, kus see mees kes püsti kargas oli söestunud – tirtsu töö. Toimus veel üks hüpe, mina lugesin raamatut (kummaline eks) ja mõtlesin, et see küll komöödia ei ole, pigem õudukas, muideks raamat meenutas mulle Murphy seaduste täielikku kogu – ilus kollane.

Unenägu pöördus tagasi vana tegevuse juurde – see naine, kes tirtsuga rääkis tormas kabuhirmus oma vanemate juurde (kes koerale liha toitsid). Isa lausus: „Sa oleks nagu tonti näinud,“ millele tütar vastas: „Vist nägingi!“. Tütre rahustamiseks viis isa ta magamistuppa, samal ajal kui ema käskis teenijal köögist pannkooke tuua tütrele- andis selle jaoks ka köögi võtmed. Siis muutus akna taga päev ööks, magamistoa uks läks kinni ja lukustus, tunda oli tüdrukutirtsu lähedust – ja mina ärkasin üles – ise tundes, et see söestunud ja püsti karanud mees olin vist ka ikkagi mina.

Ma tean et raamatuna see ilmselt õudne ei tundu, aga magama mina ei tahtnud jääda – terve unenägu oli nii selgelt ees – eriti see kahtlane tüdrukutirts