Martin lahkus Euroopast

Esimene lend startis 50 minti hiljem, sest Frankfurdis oli udu, seega maandusime seal tunnike hiljem, kuid meie ajakava suhtes oli sellest täitsa ükskõik. Kui meil oli selgelt planeeritud ajavaru siis reaalselt olime 20 minti pärast Tallinna lennukist väljumist juba uues väravas oma lendu ootamas, erinevalt grupist, kes seal tunnike hiljem akna vastu tagusid ja lootsid et lennuk võtab neid ikka peale.

ilma selginemine Frankfurdis
Meie New Yorgi lennule pardale minek hakkas kenasti pihta kuskil 50 minti, enne planeeritud väljumist, seega läksime peale, tutvusime oludega 20-30 minti ning siis tegime veel 45 mindise uinaku, et seejärel teada saada, et udu tõttu sassi läinud graafiku tõttu oodatakse veel reisijaid, ehk siis enne 8,5 tunnist ühel kohal istumist saime selle kohaga õnneks paar tundi tutvust teha... Kui reisi alguses teatati, et niipea kui lennukõrguse saavutame, hakkame lõunat serveerima, siis veidikeseks olime küll šokeeritud, sest jagati laiali joogid ja tilluke pakk küpsiseid ning jupp aega hiljem kuumad salvrätid millega käed puhtaks saada. Õnneks mingi aeg hiljem tuli siiski päris korralik toidukord. Kui mingi segane tundide arv möödund oli, siis jagati õhtusööki, mis selleks ajas juba meie sassi löödud mõistusele tundus veidi hommikusöögi moodi, kuigi Eesti aja järgi oli tegemist täiesti normaalse ajaga.

Martin lahkumas Euroopast
Suurde Õuna jõudsime plaanitust 2 tundi hiljem ja juba vaimselt valmis aeganõudvaks tollikontrolliks jms-ks. Tegelikkus oli selline: lennukilt maha, tollikontroll, pagasi kätte saamine, täiendava kontrolli läbimine, pagasi uuesti ära andmine, rongiga teise terminali sõitmine ja uue turvakotrolli läbimine (võttis neist selgelt kõige kauem aega) läks kokku vaid veidi alla poole tunni. Ilmselgelt olime siia oodatud, sest Evelinilt küsiti tollis,et kas ta reisib koos Martiniga ja kui hakkasime pagasi äraandmispunkti jõudma siis juba küsiti, et lendame edasi Portlandi onja. Meie vaatluste tulemusena ütleksime, et 95% siinse lennujaama töötajatest on mustanahalised ja nad asuvad iga nurga peal (euroopas pandaks nii mõndagi kohta lihtsalt informeeriv silt), kuid vähemasti olid nad kõik väga meeldivad ja meile, väsinud eestlastele, oli see äärmiselt mõnus.
Viimast lendu oodates vaatasime uudiseid, kus räägiti viimasest koolitulistamisest ja minu unist aju häiris väga üks ajakirjanik, kes heitis vanematele ette, et need ei jälginud noore poisi twitteri postitusi, samas kui minu esimene küsimus oleks olnud, miks need vanemad kingivad oma alaealisele lapsele vintpüssi (või midagi selle sarnast), kuid eks see ole vist vaatepunkti küsimus.
Viimaseid (uniseid) minuteid lennujaamas aitas mööda saata üks reisiline, kes oli otsustanud oma reisikohvrist kitarri välja võtta ja seda veidi tinistada. Peab tõdema, et meie viimane lend oli ainus, mis ei hilinenud - lausa 20 minti varem kui plaanitud poetas rattad vastu asfalti. Võtsime siis takso, et kenasti ööbimispaika minna, ning taksojuht oli sunnitud gps-i kasutama, ka pärast seda, kui sihtkoht oli asukohaseadmesse sisestatud, jõudis ta 2 korda pärida, et kas me soovime ikka sellesse linna mina (kus me juba olime). Tegelikult oli tegemist mingi pakistani idioodiga, sest kohale jõudes leidis ta, et me Eveliniga saame kotid tagant ise ka välja urgitsetud, tema ometi ei pea selleks välja tulema. Lisaks üritasin talle veidi aega selgeks teha, et tahaks tšekki, kuid tema oli veendunud, et visiitkaart, mille ta mulle andis, täidab sama ülesannet. Seni siiski ainus nõmedik, kellega oleme kokku puutunud.
Märkusena järgmistesse postitustesse - uni (mitte väsimus) lahkus minu silmist juba enne kuut hommikul lisada...