104. Päev kui boss mind maha lõi

Öösel oli ikka paras raju, ajas mind üles, siis trügis unenägudesse. Kokkuvõttes magasin ikka väga halvasti. Öine tuul oli nii tugev ja sobiva suunaga, et hakkas mu akna kallal ragistama, mistõttu panin akna lausa kinni. Hommikul olin üsna lähedal ülemusele helistamisele, et paluda tal mind peale võtta. Siiski leidsin, et kui ilusti kohale jõuan, on vähemasti millest rääkida. Kui veel veidi aega tagasi sihtisin rekordeid, siis 26 minuti ületamine ei olnud kindlasti mitte tänane eesmärk. Ainsaks sihiks oli kohale jõudmine. Väikese lisaülesande seadsin endale veel – ei tohtinud tekkida olukorda, kus pean ratast lükkama, pidin ikka vändates tuulest jagu saama. Mõlemad eesmärgid õnnestus täita ning tööle jõudmiseks kulusid tühised 40 väga väsitavat minutit.

Kui eile oli mul raskusi artikli lugemisega, sest viitsimatus segas pidevalt vahele, siis täna ei õnnestunudki ühe artikli sissejuhatusest väga kaugemale jõuda, sest pidevalt segas töö vahele. Proovime Semhariga erinevaid kalibratsiooni trikke, et tulevikus igasuguseid arusaamatusi vältida. Lisaks olid veel üldkoosolekud, Stefan tahtis minuga veidi pikemalt ja Steef vähe lühemalt vestelda.

Päeva lõpp oli see-eest üsna huvitav. Üks ülemus ei saanud kohe pihta, miks teised töötajad nõnda emotsionaalsed on. Üsna kiiresti nägi ära, et me tegelesime Sprindi (2-3 nädalane konkreetne tööplaan, mida üritatakse juurutada) lõpu tähistamiseks võrgus sõjamängu mängimisega. Veel suurem oli ta üllatus aga siis, kui avastas, et Semhari palvel tegeles teine ülemus minu nottimisega. Kättemaks oli see-eest magus. Lõin ka ülemuse mõne korra maha. Pole vist palju töökohti kus töötajad oma bossi saavad maha lüüa, ka pärast seda kui ülemus alluva on ära tapnud.

Õhtuks oli torm taandunud ja sain mõistlikes oludes tagasi vändata. Keetsin supiks oma viimased kartulid ja sibulad, koos lisanditega muidugi. Toiduvarud hakkavad vaikselt lõppema, kuid eks see olegi eesmärk, esmaspäeval ja teisipäeval jõuluüritused, siis ei pea ise toidu pärast muretsema, kolmapäev juba õnnis kodutee jalge all, mistõttu ongi vaid mõneks päevaks veel toitu tarvis. Kui homme väike filmiõhtu õnnestub teha, siis ei pea ka toidu pärast muretsema. Neljapäeval väike pasta vorstikastmega ja eks siis reede-pühapäev ka midagi kokku ära keeran.

Homme siis tegelen ettekandeks valmistumisega. Täna sain teada, et minu juttu tuleb ka kuulama üks Amsterdami tüüp, kellega tutvusin Stockholmi lähetuse ajal. Tegemist on mind siia toonud projekti välise nõuandjaga, ehk siis päris targa mehega, kuigi pärast ühiseid söömaaegu erinevate veeseire ala tippudega Lissabonis võtan neid võrdsemana, kuid ettekande puhul on ikkagi väike aukartus ja ettevalmistus peab hea olema, sest ka teine ettekandja – Stefan – on selline inimene, kes paugutab küsimusi ja ettepanekuid pigem suurükitule kui Beretta revolvriga.