97. Nõelravi

Ilmselgelt oli eile rohkelt ebaõnne, sest täna läks nende nelja foori läbimiseks hommikul 9 minutit.

Reedel alustati kontorihoones peatrepi remondiga. Võeti maha seni astmeid katnud miski PVC ja asemele pandi kaitsekile, mida ikka ehitustel kasutatakse, et pindu puhtana hoida või kriimustuste eest veidigi kaitsta. Igatahes ei saa me aru, millest eest nad neid metallplaate, ehk trepiastmeid, kaitsevad, selle ajaga kui kile peale pandi, arvestades tehtud töö detailset hoolikust, oleks saanud juba uue katte peale panna. Igatahes eile-täna pole mingit arengut toimunud.

Tööl vaatasin läbi selle artikli, kus ma üheks kaasautoriks olen. Järgmisel nädalal peaks valmis saama. Kuivõrd teadusartiklid on valdavalt paari-kolme lehekülje pikkused, vahepeal õnnestub ka 10 lk täis saada, siis praegune 30 lk pikkune teos nõuab detailseks toimetamiseks üksjagu aega.

Lisaks saime Semhariga kalibreerimislambiga möllata. Üllatuslikult olid kahe erineva programmi tulemused erinevad, kuigi sensorid ja lamp jäid samaks. Vahvaks teeb lambi kasutamise selle temperatuur, pärast kohustuslikku pooletunnist soojenemist on tegemist üsna tulise objektiga, mida palja käega hoida ei saa. Praegusel juhul kasutasime Semhari kindaid, kuid leidsime, et meil võiks olla spetsiaalsed kalibreerimiskindad.

Eilse piduliku päeva puhul olid poed ainult viieni lahti, mistõttu polnud mul täna võimalik lõunasöögiks võileibu kaasa teha. Lõunasöök oli puudu ka Philipil, mistõttu asusimegi Fritzi juhtimisel otsima kohta, kus saaks sooja sööki kaasa osta. Ma ei tea täpselt mis sööki ta meile soovitas, kuid kuna sarnaselt mitmete teiste toitlustusasutustega oli ka see kinni, siis pidime leppima mingi eriti rämpstoidulise kohaga. Kõhu sai küll täis, kuid erilist soovi tagasi minna ei tekkinud.

Õhtul tagasi vändates sattusin vist vihma kätte. Vist on vajalik seetõttu, et minu meelest polnud see sadu sugugi nii vedelas olekus, sest tundsin, nagu oleksin pidevalt nõelravi saanud. Näha oli sellistes oludes ikka väga kehva, kuid õnneks midagi ei juhtunud.

Kuivõrd Lille on ikkagi Prantsusmaa õllepealinn, siis pidin kohaliku õlle ära proovima. Kahjuks läks nõnda, et lükkus see asi seni edasi, kuni tuli viimasel hetkel suvaliselt poest pudel ära osta, vähemasti oli neil pudel kohalikku õlut, seega pistsin Ch'ti Blonde kotti ja tulin Hollandisse. Täna maitsesin selle 6,4% õlle ära. Esiteks on harjumatu, et õlu pudelis, mille suurus käib tavaliselt veinipudeli juurde, kuid eks ikka prantslased. Lisaks oli veel ilusti korgist kork, mida sai šampusepudeli moodi avada. Kui need erilised kogemused kõrvale jätta, siis oli tegemist üsna belgia õlle moodi vedelikuga. Eesti õlu jääb neist edetabelis ette.

Ja mu tallaalune hakkab vaikselt taastuma. Pärast laupäevast pikka kõndimist otsustasin, et enam oma odavaid kunstnahast kingu, millele keegi huumorisoonega tüüp on peale disaininud teksti „sport“, jalga ei pane, kui on vaja veidigi rohkem jalutada.

Neile, kellele minu piltide leidmine ei tule nii loomulikult:
http://kodu.ut.ee/~bbliks/Lille/