93.-95. Nädalalõpp Lille's

Töölt tulin reedel kuskil lõuna ajal ära, et ikka kõik piletiasjad saaks ilusti korda ajada. Eelnevatel päevadel kogetu ei andnud just erilist ainest optimismiks. Aja varumise tõttu läbisin ma nädala viimase rattasõidu arvestatavas vihmas. Saatuse irooniana paistas tund-poolteist hiljem rongijaama jalutades päike ja taevas oli märgata ka üksikuid pilvi.

Jalutades jäi mul kaks üllatuslikku detaili silma. Kui muidu ületasin ühel ristmikul neljarealist tänavad foori abil, siis vahepealse teeremondiga oli foor kõrvaldatud ning betoontõketega neljast reast kaks tehtud. Selle asemel, et teed pöörderajana kasutada, pandi lihtsalt kinni. Aga tavaliselt ikka lisatakse igale poole foore, vastupidine käitumine on äärmiselt üllatav. Kui ma Portugali läksin, siis hakati remontima ainsat minu teele jäävat tanklat, kui lõunast tagasi tulin, olin tankla üles kaevatud ja aed ümber pandud. Üllatusmoment seisnes selles, et enam kui kuu aega hiljem oli vaatepilt täpselt samasugune.

Kuivõrd Utrechtis pidin niikuinii ümber istuma, siis otsustasin seal ka kohe oma rahvusvahelised rongipiletid välja printida. Loogilise jada jätkuna olid piletiautomaadid rikkis, seega jätsin printimise Rotterdami jaama. Seal andis automaat märku, et minu pilet on juba välja trükitud, mistõttu mina seda enam teha ei saanud. Pöördusin klienditeeninduse poole, kust öeldi, et arvuti järgi mu pilet välja trükkimata ei ole, kuid veel paaril korral katsetamine midagi ei muutnud. Teenindaja juures printimine maksis 5 eurot, mistõttu vastasin automaatselt: „Kuhu ma kaebuse esitan?“ Mulle anti vastav number kuhu helistada ja eks siis homme saan sellega tegeleda.

Kui Amsterdamis peab punaste laternate rajoonis sobiva teenusepakkuja leidmiseks kohati üsna kitsastel tänavatel kõndima, siis Brüsselis saab esmase analüüsi teha rongi pealt, seejärel linna põhjapoolses rongijaamas maha minna, sadakond meetrit tagasi kõndida ja oma lõplik valik teha. Lõunapoolses, ehk suurimas, rongijaamas kirusin jaama ülesehitust. Tualetid asuvad kahes jaama nurgas, nende juurde ei viita ükski silt, üks neist on tasuline ja teine avatud vaid kuueni õhtul. Kas see varasemalt sulgetav on tasuline või mitte, seda ei julge öelda.

Sihtpunkti jõudsin plaanitust mõned minutid hiljem, mis iseenesest sobis hästi, kuivõrd sama palju olid mulle vastu tulemisega hilinenud arstitudeng Eva ja juuratudeng Triin. Esimese asjana jalutasime peaväljakule, kus on hetkel üles pandud suur vaateratas, ja tegime mõne vertikaalse tiiru. Tuledes linn nägi küll ülevalt vaadates ilus välja, kuid erilist aimu linnast see ei andnud. Samas väike öine jalutuskäik linnas ja jõuluturul andis märku olulistest erinevustest võrreldes Hollandiga. Kauplemine toimub ka pärast kella kuut õhtul, tänavad on avaramad, majad pole sugugi ühesugused ja uhkemaid hooneid oli üksjagu. Üks neist oli ka Eva ülikooli peahoone, mis jätab kindlasti kõigile ülikoolist veenva esmamulje.

Õhtu lõppes pikemat sorti jutuajamisega, mis leidis oma lõpu alles keset ööd, kui lõpuks oli taipu kella vaadata ja veidi laupäeva silmas pidades silmad sulgeda.

Laupäev hakkas hilise vestluse tõttu tunnike plaanitust hiljem, kuid sellegipoolest sai kõik päevale seatud eesmärgid täidetud. Hommikusöök näiteks muretsetud kohalikust boulangerie'st – äärmiselt oluline kohaliku kultuuri tundma õppimiseks. Järgnes pikk – terve päeva kestnud jalutuskäik. Juba kesklinna ümbruses oli näha, et hooned pole mitte ainult ühesugused, vaid üsna julgelt segatakse erinevaid stiile ja ajastuid. Valdavalt oli see huvitav, kuid näiteks raekoja juures häiris see mind küll. Üllataval kombel algab üsna raekoja lähistel kohalik geto piirkond.

Lisaks tüüpilistele turistikeskustele, mille hulka kuuluvad ka väike tasuta sissepääsuga eraloomaaed, seest vana, eest moderne kirik ja vanalinn erinevate äridega, nägin ära ka linna väikseima tänava, mis rohkem küll kangialune. Nime sellel tänaval pole, kuid seal on kaks reklaami, mis mõlemad tähistavad sissepääsu erinevate võitluskunstide õpetuse juurde. Leidsime, et lõpueksamil peadki tagauksest sellele tänavale välja minema ja suutma jõuda eesukseni.

Kui tiir tehtud, mille kohta tulevad pildid homme, hakkasime lõunasöögi saamiseks asutust otsima. Kell oli siis alles 4 ajal, kuid valdavalt olid söögikohad kinni ja üks pubi tüüpi asutus oli küll lahti, kuid süüa enam ei pakkunud. Õnneks päris keskuse piirkonnas leidus siiski asutusi, mis ka sellisel „ekstreemsel“ kellaajal ja nädalapäeval oma teenuseid pakkusid.

Õhtul oli meid ootamas ühe saksa tudengi sünnipäevapidu. Ühikapeol prantsusmaal kasutavad ka välismaalt tulnud tudengid võimalust, et kohalikku keelt praktiseerida, mistõttu suhtlesin alul rohkem peol olnud eestlastega, sest minu algeline kokkupuude prantsuse keele õpingutega ei anna võimalust vestluses osaleda. Väike sissesulamisperiood, mille järel leidus juba ka inglise keeles suhtlejaid ja Saksamaalt ja Austriast pärit tudengitega suutsin ka saksakeelseid primitiivseid vestlusi pidada. Muide ühikatoad olid vähemasti selles ühikas küll üüratult suured.

Peost vast pikemalt pole mõtet rääkida, kuid üllatava asjaoluna tooksin välja, et peo lõppedes liikus viiene seltskond kluppi. Tuntud tantsulõvina... oli just mina see, kes nelja neiuga tantsu vihtus. Klubi inimene ma siiski pole, sest kohanemisraskuse näitena vilises kõrvus veel magama jäädes, mis taaskord oli oluliset pärast südaööd. Ebamugavustunnet tekitasid minus hoopis hetked, mil leidsin klubis endalt uuriva pilgu, mida ei saatnud naissoo esindajad. Eks seal ole see teema hoopis teistsugune kui eestlasena harjunud.

Pühapäev oli planeeritud muuseumipäevaks. Taaskord viibis voodist lahkumine tunnikese võrra. Kuivõrd nädala lõpu juurde kuulub seal kindlasti turg, siis käisime ka ühe sellise läbi. Pakuti igasugust kraami, erinevus Hollandis kogetud turgudega: Siin on laupäeval, seal pühapäeval, keel on teine, araablasi on rohkem, juustu ja kalatooteid ning valmistoitu oli vähem. Muidu on sarnane, kuid ega meiegi laadaturud ses mõttes erinevad ju pole.

Esimene muuseum oli loodusloo muuseum. Märkusena tuleb öelda, et pühapäeval on kõikide muuseumide külastamine tasuta. Kultuuri, eriti kõrgema, hindamine on sealses maailmas lihtsalt niivõrd oluline, et inimesed peab lähedal hoidma kõikide meetmedega. Kuigi selles konkreetses muuseumis oli ka üht-teist vaatamisväärset, siis üllatas meid siiski oma väiksusega.

Edasi läksime kunstimuuseumisse, mis juba hoone poolest on vaatamist väärt. Kuigi eks mulle meeldis alati kunstiajaloo tunnis erhitektuur rohkem kui maali- või skulptuurikunst. Sellegipoolest leidsin ka mina huvitavat.

Seekord läks lõunasöögiks koha leidmine oluliselt libedamalt, mis ilmselgelt oli tingitud ka meie sobivamast stardikohast. Ja oligi aeg asjad kokku pakkida ja liikuma asuda. Viimase vaatamisväärsusena testisime kohalikku metrood. Sellel on kaks selget erinevust valdava trendiga. Esiteks ei ole automaatselt avanevaid väravaid, mis takistaks piletita sisenemist. Teine oli aga ootamatum, rööbaste ja platvormi vahel on sein ja korraga avanevad nii rongi kui platvormi uksed, mis peaks siis takistama suvaliste rööbastele sattumist.

Tagasitee läks üsna sujuvalt, kolm ja pool tundi veetsin nelja erineva rongiga sõites, kõige kauem ootasin perroonil rongi Utrechtis, lausa 3 minutit, kuid kokku läks ikkagi üle 4 tunni. Kusjuures kui see rong, millega sõitsin esimese lõigu Brüsselini, oleks läinud edasi terve teekonna minu lõpp-punktini, oleksin kohal olnud selgelt kiiremini, kui kahe tunniga. Siis oleks ehk veel mõni raamatulehekülg kaasa võetud raamatutest lugemiseks alles.

Nüüd veidi magamist, et siis jälle töönädalale keskenduda. Järgmine nädalavahetus on planeeritud välja magamiseks.