10. tiksumine

Kui teele ütles, et minu viimane sissekanne oleks võind olla nr 10 mitte nr 9, sest tema pidas päevadel järge mitte postitustel, siis mõtlesin et teengi iga päeva kohta sissekande ja kui mitu päeva pole netis siis postitan lihtsalt tagantjärgi.
Igatahes praegune postitus siis 10 septembri kohta. Sõitsin 20km rattaga, et saada netti ja inimestega suhelda ning uudiseid lugeda. Uudised sain kenasti ära loetud , kuid inimesed polnud väga online – kartulivõtu hooaeg nagu ma aru saan. Töö juures oli väga imelik, sest esimest korda oli minu ratas rattahoidlas ainus ja seetõttu oli mul terve päev mure, et kas see ikka on seal ka siis kui ma ära lähen. Tavalistel päevadel mul seda muret pole, sest see ratas näeb üsna närune välja ja lisaks on seal rattaid, mille lukustamiseks on vähem vaeva nähtud.

Isegi kui töö juures rahvast ei olnud, siis pärast tagasi sõites käisin ma suurest kaubakeskusest läbi ja otse loomulikult oli see rahvast täis. Kui Eestis on hetki, kus poes on palju rahvast ja see hakkab mind häirima, sest kogu aeg oleksid nagu kellelgil ees, siis siin on see tunne iga kord kui poes käin. Ma ei tea kas ma lihtsalt ajastan nii hästi oma poeskäike, et satun tipptundidesse või siis lihtsalt hollandlased käivad tihedamini poes või asi on lihtsalt selles, et siin on ühe inimese kohta vähem poode. Mis ilmselt on ka osaliselt tõsi ja seda enam ei saa ma aru, kuidas eestis igale poole kliente jätkub ja sealjuures poode muudkui juurde ehitatakse, eriti kui arvestada hollandlaste jõukust ja eestlaste selget vaesust nende kõrval.

Tegelikult tahtsin ma täna taaskord kohalikku korda kritiseerida, seekord siis foorisüsteemi. Eelnevalt ei ole see mind häirind, kuivõrd tööle sõites ei jäänd ühtegi foori mulle lihtsalt tee peale. Samas praeguse „kodutee“ peale jääb mulle ilge hunnik foore. Aga mitte nende hulk ei häiri mind vaid hoopis nende töö. Nimelt on siin jalakäijatele ja jalgratturitele eraldi foorid ja nende aktiveerimiseks ka eraldi nupud. Alguses ma mõtlesin, et ju on asi selles, et enamasti on fooriga ristmikel ka ohutussaar kahe sõidusuuna vahel ja siis ratturid kipuvad hooga mõlemast suunast üle panema ning seetõttu läheb ratturitel tuli roheliseks vaid siis, kui tõesti ei ole autosid peale tulemas. Kuid siis ma avastasin, et jalakäijatel on täpselt sama süsteem, neil ei lähe roheliseks osaliselt nii et nad saaksid ohutussaarele kõndida, neile läheb roheliseks samamoodi nagu ratturitele. Lisaks, neile arvestatud rohelise aeg on ka sama pikk kui ratturitel, mistõttu ainult rohelisega üle saamine on veidi suuremal ristmikul üsna keeruline, isegi minusugusele noorele inimesele. Seega holland on sõbralik jalgratturite suhtes, kuid selle võrra kannatavad oluliselt rohkem jalakäijad – vähemasti siinkandis on mulle selline mulje jäänud. Võibolla siis seepärast kasutavadki vanemad inimesed siin selliseid mootoriga ratastoolem poes ja mujal käimiseks. Kusjuures enamasti on selliste sõidukite kasutajad vähemalt kergelt ülekaalulised. Loo moraal: kergliiklusteele mootorsõidukite lubamine suurendab rahva kaaluprobleeme, sest sõiduteel nad sellise vahendiga ei julgeks vast sõita.

Õhtu kohta veel seda, et kui ma siin ajaviiteks filme vaatasin, siis möllas väljas äike, sähvis ikka päris pikalt – müristamist ja vihma oli kõvasti vähem.