13. ela nagu telgis

Kõigepealt alustan eilse õhtuga. Juba hommikul tööle tulles mõtlesin, et kui tuule suund õhtul sama on võiksin ma üritada rekordajaga töölt „koju“ sõitmist üritada. Lahkudes tundsin ma, et kahjuks on tuul veidikene keerand ja on seetõttu vähe rohkem külje pealt. Kuid kui ma olin suutnud vabaneda ülikoolilinna ristmikuid ummistavate rattabandede ikkest ja suundunud tuhatnelja maantee poole läbi ülikoolilinnaku laiemate rattateede, siis tundsin, et tuul on piisavalt soodne, et tuleks teostada väike rekordiüritus. Uskumatuid kiirusi saavutades tormasin ma mööda maanteed Ede poole, tekitates hämmestust kohalikes elanikes, kes vaikselt rattaga kulgesid. Kuigi lenneldes kui tuul mööda maanteed, mis peaks olema kaherealine, oli see siiski tihti hõivatud terves ulatuses ja ühes suunas sõitvate ratturite poolt ning oma eesmärgi nimel olin sunnitud lisa võtma mururibalt, kuivõrd minu rattakellale nad ei reageerinud. Ilmset käis nende peas mind nähes läbi üks kahest mõttest. A: ma olen laksu all ja seetõttu kihutan. B: ratas pole minu oma (mis muidugi õige) ja kihutan omaniku eest ära. Sihikindlalt oma eesmärki täites otsustasin ma kõiki tõuse võtta rattal püsti, et mitte tempos järgi anda (tõe huvides olgu märgitud, et tõuse on 2. esimene on tõus sillale mis viib üle kiirtee ja teine on tõus pärast raudtee alt läbi sõitmist). Ede linna jõudes tundsin, et ka foorid on selgelt võtnud hoiaku segada mind nii kuis võimalik, minu katsel tõepoolest kiiresti liikuda. Kuid koos Matuga ei andnud me alla. Ma nimelt otsustasin sellele rattale nimeks panna Matu ja paluks siit mitte välja lugeda sarnasust minu nimega, sest eeskuju on võetud joonisfilmist „cars/autod“ kus tegelaskuju Matu on vana puksiirauto. Igatahes laveerisime siis kaasliiklejate ja erinevate fooritulede vahel ja kui lõpuks annadaal 22 maja ette jõudsime, siis oli stardist möödunud täpselt 30 minutit ning eelmine rekord oli purustatud lausa viie minutiga! Keha oli märg ja ma tundsin vajadust venitusharjutuste järele, lisasin veel mõningased kehalised liigutused kõhule ja kätele ja tundsin esimest korda Hollandis viibitud aja jooksul rahulolu. Muide kui tundub, et 10km läbimiseks 30 minuti kasutamine on väga lebo, siis proovige seda teksades ja kingad jalas ning ärge unustage ka üksjagu segavaid foore.

Kuivõrd arvutit ma eile kaasa ei võtnud, siis veetsin õhtu valdavalt lugemise saatel ja natuke aega ka ühe oma uue korterikaaslasega vesteldes. Lugesin edasi „Minu Alaskat“ ja peab tõdema, et seda on üsna meeldiv siin olles lugeda, kuivõrd need takistused, mis antud raamatu peategelane pidi läbima on oluliselt keerukamad kui minu omad. Tegemist on juba teise raamatuga, mida ma loen sel aastal ja minu viimaste aastate lugemust arvestades on see päris edukas, ma nimelt otsustasin Teelega jupp haaval soetada endale kogu Minu seeria raamatud ja siis neid vaikselt ka teistele laenutada. Ma tean, et on olemas ka raamatukogud, kuid leidsin, et kui raamatud on sedavõrd huvitavad, et panevad isegi mind lugema, siis on nad ära teeninud ka selle, et nende müüginumbreid pisutki kasvatada. Üldse hakkan ma ausamaks muutuma ja kasutan vähem erinevaid tõmbamisvahendeid. Eriti kuna nüüd saab muusikat osta internetist ka loo kaupa ja ei pea keskkonnavaenulikke plaate ostma. Muusikaplaatide suurim keskkonnavaenulikkus seisneb selles, et ruumi ei kasutada korralikult ära, sest muusikaplaat võib olla täis kirjutatud 15 looga samas kui mp3 versioonis mahuks sinna peale väga hea kvaliteediga umbes 70 lugu ja täiesti ok kvaliteediga umbes 200 lugu.
Teise lugemismaterjalina oli mul töölt kaasa võetud üks artikkel soomlaste arendatava tavainimese vee kvaliteedi hindamise vahendi kohta. Ma olin selle kohta ettekannet talvel juba Oslos kuulnud ja selle detaile siin ei aruta, kuid on üks aspekt, mille kohta ma leidsin, et peaksin kirjutama. Nimelt on nii too ese, kui ka WaterInsight'i arendataval WISP'l üks ühine omadus. Nimelt tahetakse nende seadmete kasutamiseks luua nutitelefonis kasutatav rakendus, kuna nutitelefonie multifunktsionaalsus ja arvutusvõime on nii head, et seadmele endale vastavate funktsioonide lisamine on keerukam ja ka selgelt kallim. Nii kaugele oleme siis jõudnud tavatehnoloogia arendusega....

Nüüd veel elu nagu telgis jutust. Nimelt on asi selles, et kui ma hommikuti üles tõusen, siis ma ei näe mis ilm väljas on, sest aknad on niivõrd udused, samuti on kõik riided hommikuks niiskemad kui nad olid õhtul. Üsna ebameeldiv peaks mainima. Eks ma pean katsetama akna öösel lahti hoidmist, kuid eile tuul undas lihtsalt nii meeletult, et mul polnud selleks soovi. Oma osa muidugi on ka kohalikus kliimas. Nimelt kui meie nimetame oma suve „kolm kuud sitta suusailma“ siis siin nimetatakse suve „kolm kuud mitte nii sitta ilma“ ja ma saan sellest aru, niipea kui suvi lõppes oli ka ilm pm nadi, suhteline õhuniiskus 70% tähendab pm seda, et kuivemaks pole lihtsalt enam võimalik saada õhku.

Mul oli küll plaanis veel ka oma nädalavahetusel vaadatud filme veidi kommenteerida, kuid leian, et see teeks sissekande liiga pikaks, jäävad ootele. Muidugi tuleb arvestada, et kui esialgu kirjutasin ma õhtuti ja olnud päevast, siis nüüd hakkan ma kirjutama päevasel ajal ja valdavalt eelmisest päevast, mis seal ikka, kui netiolukord muutub, siis pöördun tagasi vanale rajale.