teisipäev, september 20, 2011

20. ABN AMRO

Eile õhtul keetsin ma siis siin olles endale esimest korda suppi ja kui nüüd päris aus olla, siis esimest korda keetsin algusest lõpuni ise supi valmis. Seni on ikka saadud abi purgi või pakisuppidelt või siis lihtsalt koos Teelega kokatud. Kuigi ma hakkan sellest gaasipliidist rohkem aru saama, siis minu laiskus maitsestamise juures andis kahjuks tunda. Veidike soola ja pipart ja siis peaks homme õhtul selle suppi ülejäägid juba päris hästi maitsema. Oli küll veidi maitsetu, kuid siiski korralik kõhutäis.

Tundub, et minu kaaslased naabertubades elavad siin vahetustega, kui Marki polnud eelmine nädal üldse näha, siis „naabritüdrukut“ nägin viimati reedel. Sain ka teada, miks Mark siin ei olnud. Selgus, et tema tüdruksõbra isa suri ära. Kui tööle tulin, siis järgmine päev pidi mu töökaaslane hakkama tegelema oma ema matustega, nüüd siis tegeles matustega korterikaaslane. Täbar lugu, kuid elu on selline. Tooksin välja väikse vahva nüansi, mida mu töökaaslane oma ema matustel tegi. Nimelt oli ta teinud nimekirja inimestest, kes ta emale võlgu olid ja palus neil kohe ära maksta, väike humoorikas seik oma kõne alguses aitas paljudel pingetest vabaneda, väidetavalt.

Eile lugesin ma Postimehest artiklit, mis rääkis arstiabi vähesest kättesaadavusest Aafrikas ja selle artikli juurde oli keegi pannud kommentaari, kus leidis, et igasugun Aafrika abistamine tuleb ära lõpetada, et nad end ise liigutama hakkaksid. See andis mulle hea võimaluse lõpuks ära kirjutada see nupuke, mida ma olen tahtnud Eritrea kohta jube pikemalt kirjutada. Nimelt ei ole sellest riigis valimisi toimunud, sest need lükatakse kogu aeg edasi. Samuti ei lubata riiki eriti välisajakirjanikke (on väidetavalt üks juhtum, kus bbc sai rannikul mingit loodusfilmi teha) ja pärast teatud turistide spioneerimises süüdistamist, ei saa ka turistina sinna väga minna. Seega tundub, et see on selgelt totalitaarne riik ja seega halb. Oma kitsarinnalisuses arvasin seda ka ise, kuid pärast väikest informeerimist Semhari poolt, on mul ka asjale teine vaatepunkt. Eritreale tähendab välismaailmaga kontakti kaotamine seda, et nad peavad ise hakkama saama, seetõttu on nad ehitanud üles riigi, kus elanikud teevad tööd ja toodavad endale ise süüa. Tõsi nad ei ole just rikas riik, kuid tegemist on umbes sama noore riigiga kui Eesti ja meie ei ole rikkad Euroopa mõistes, kuid ma ei ole sugugi kindel, et nende elu võrreldes teiste Aafrika riikide elanikega niivõrd palju kehvem on. Samas kui nende kõrval asub teine diktatuur – Etioopia. Eelmine aasta oli mul võimalus Itaalias suvekoolis käia ja seal suhelda ühe Etioopiast väljarännanuga. Tema rääkis, et neil on küll valimised, näiteks eelmistel valimistel hääletas suure juhi poolt 99,7% elanikest (täpse komakohaga võin eksida, kuid põhimõte jääb samaks) ning kui rahvusvaheline ajakirjandus oli uurinud selle numbri kohta, siis vastas võitja, et järelikult nii palju rahvast armastab mind. Erinevus Etioopia ja Eritrea vahel on see, et Etioopia laseb ajakirjanikud enda riiki sisse, lakub USA p****t ja lubab neile anda sadamatele juurdepääsu, sadamatele, mis hetkel on Eritrea valduses. Seepärast toetab USA igati Etioopiat igasuguse toidu ja majandusabiga. Ehk siis kahe diktatuuri erinevus on puhtalt USAle meeldida püüdmises ja seepärast on need riigid nimetatud heaks ja halvaks, hoolimata sellest, et just halvas riigis üritatakse tööd teha ja ise hakkama saada, samas kui heas riigis elatakse samade põhimõtetega kui mitte töötada tahtjad Hollandis, lihtsalt kehvemini. Seega ma paneksin teie südamele, et kui te tegelete heategevusega, siis veenduge, kas kasu saajad on selle ikka ära teeninud ja kas see abi on vaid ühekordne või aitab see neid tõesti pikemas perspektiivis. Õng on parem kui kala. Ja Edgari kuningriigi naerväärsed sots-töökohad on kala.

Eile sain siis Gretele rõõmu tehtud, sest ma rääkisin temaga PÄRISELT, nagu ta ise ütles. Kuivõrd liisil veebikaamerat ja mikrofoni võtta polnud, oli vestlus vägagi ühepoolne.

Täna siis sain suure sammu edasi astutud seoses oma pangaasjadega. Mul on nüüd pangakonto ABN AMRO pangas. Konto tegemise juures sai ikka üksjagu nalja ja need naeratavad ja kõike ette-taha teatavad teenindajad pakkusid mulle meeldivat meelelahutust. Näiteid: „I asked my colleague to do one thing, so she will be away for few minutes. Meanwhile I take your passport and go and make a copy of it. Would you like a cup of coffe while you wait?" või "Now i'm going to the printer to collect your contract." Ma muhelesin seal kogu aeg. Kahjuks on nende süsteem ikka vildakas ka. Nimelt saadetakse mu pangakaardid (kuna ma teenin nii palju, siis sain tasuta krediitkaardi ka, kuigi ma ütlesin, et ei taha) kirja teel mulle „koju“. Seejärel ma võtan need kaardid, isikut tõendava dokumendi (antud juhul siis pass, mitte meie armas ID-kaart) ja lähen panka, et need kaardid aktiveerida – jabur ma ütlen. Lisaks saadetakse mulle mingid abivahendid, et saaksin netipanka minna. Vahi üllatust, ID-kaart ei tööta ka sellisel juhul.

Lisaks tegin ma endale igasugu kindlustusi, kuigi eestlasena ei ole ma harjund väga asju kindlustama, kui just seadus ei nõua. Esimene ja kallim kindlustus on mu enda varakindlustus, mis tähendab et kuskil 5,5€ eest kuus on mu „kodus“ paiknevad varad kindlustatud varguse ja tulekahju vastu. See pole aga pooltki nii põnev kui mu 2,6€ kuus maksev kindlustus. Nimelt selle põhjal maksab pank kinni mu teise lõhutud vara. Minul on limiit 500 000€, kuid saab ka 1,25 milli ja 2,5 milli peale kindlustada. Kuigi ta ütles, et 2,5 on mõeldud perekonna jaoks, siis usun, et seda kasutavad näiteks jalkafännid. Kui omavastutust pole ja tead, et võid sellise summa eest laamendada, siis ikka elatakse oma pahameel välja. Nagu pangatöötaja ütles, et kuna leping kehtib tänasest, siis võid nüüd välja minna ja laamendama hakata.

Kui eile küsiti pangas, kas ma olen PhD tudeng, siis täna sõitis mu kõrval korraks üks rolleriga neiu, kes uuris, kas ma lähen esmaskursuslaste mingile üritusele või asutusse või midagi sellist. Vat kui põnev. Aga nii ennast sisse kirjutamas käies, kui ka pangas esitati veel selline küsimus: sa pole ju abielus? Juba kiusu pärast vastasin, et „not yet“, sest tundus kuidagi imelik, sest mitmed mu eakaaslased ju juba on abielus, kas mu näost on siis sedavõrd näha, et minust ei ole veel abielumaterjali???

PS- mul nüüd netipulk, kuid see üsna aeglane ja sellel mingid piirangud peal, mistõttu VIST ei saa videokõnesid „kodus“ teha, kuid algus seegi. Kusjuures selgus, et see töötav netipulk kogu aeg siin ühe töötaja lauasahtlis olnud. Välja tuli see aint seetõttu, et ma ise hakkasin jälle uurima. Ma saan aru, et Hollandis peab igaüks iseenda eest väljas olema, kuid see on siiski natuke liig.

1 kommentaar:

Krustok ütles ...

Netipangad on jah välismaal fun. Eriti kuna ID kaarti väljaspool Eestit justkui polekski. Sain ka Nordeast selle pin kalkulaatori, millega siis panka minna. Sain õnneks ka raamatu, milles on inglise keeles kirjas kuidas Nordea rootsi keelsel lehel oma asju ajada.