24. pesupäev

Mis mul siis eile ununes rääkida. Kui Eestis olles tundub, et ehitatakse väga palju ringteid ja kõik kohad on neid täis, siis siin on neid palju rohkem. Eriti tüütu oli see siis, kui ühel maanteelõigul olin Poola rekkamehe taga kinni, kes pärast ringe kuidagi hoogu üles ei saanud. Kaherealisel maanteel möödasõidu teostamine on täiesti lootusetu, sellist auku lihtsalt ei ole.

Eile võtsin veel aega, et kui kiiresti ma autoga töölt „koju“ tulen ja minu üllatuseks oli see aeg 21 minutit, ma tulin küll halval ajal, kuid olen märksa hullemaid ummikuid näinud ja enamasti sai normaalselt sõita, näiteks 80 alas ikka 80ga. Autoga võib teekond olla 10km asemel 10,5km, kuid sellegipoolest olen ma oma ratta 28 minutiga nüüd palju rohkem rahul.

Mu ülemus Marnix tegi mulle eile meeldiva üllatuse, mille kohta ta ise ütles: „Ma arvasin, et sulle meeldiks see.“ Ta nimelt kandis Eesti särki, kui ma autot tagasi viisin. Selgus, et ta oli selle ise Eestis käies ostnud ja üldse oli ta väga rahul meie suveniiride valikuga. Võrdles Torontoga, kus üritas leida suveniire Kanada kohta ja enamasti olid need „made in china“. Tundub, et kuigi Tallinna vanalinnas müüakse üksjagu venelikke suveniire, siis üldiselt on eestilikud suveniirid välismaalastele meeltmööda. See on väga hea, sest vaadates neid hindu, mida populaarsetes kohtades Eesti asjade eest küsitakse, siis peabki olema välismaalane, et neid osta.

Sain veel infot hea rattapoe asukoha kohta, sealt üritan siis ketiõli saada, et Matu veel paremini liikvele saada. Muidugi selgus, et linnaratta keti õlitamine on äärmiselt ebahollandlaslik käitumine, kuid ma ei lase end sellest häirida. Töökaaslasel Kathrinil oli selle kohta oma lugu rääkida. Tema ratas vajas remonti ja viis siis selle sinna. Esialgu üritasid rääkida hollandi keeles, kuid kui see ei õnnestunud liiguti edasi inglise keele peale ning kui omanik taipas, et klient sakslane, asus ta rääkima saksa keeles. Tipnes asi sellega, et omanik küsis talt telefoninumbrit, juhuks kui vaja konsulteerida ja Kathrin vaatas talle lihtsalt tuimalt otsa. Kui teine oli veel lisanud, et ei pea andma, kui ei taha, kuid igaks juhuks oleks parem, siis lisas Kathrin, et tal ei ole midagi andmise vastu, tal lihtsalt jooksis juhe kokku, ega suutnud otsustada, mis keeles oma numbrit öelda.

Nüüd teile veidi õpetussõnu Aafrikas, eriti Zimbabwes, reisimiseks. Mary töötas vanasti turisminduses ja seega ta teab, millest räägib. On olemas kuldne viisik mida karta, viienda unustasin ära, kuid neli ülejäänut olid lõvid, leopardid, jõehobud ja krokodillid. Kunagi ei tasu neid alahinnata, kui nad juba kogenud aafriklastes hirmu tekitavad veidigi kahtlase käitumisega, siis peab ikka loll välisturist olema, et neid mitte karta. Ohtlikud on ka kõik põõsad, sest seal võivad sind tabada nii kuldne viisik, kui ka vähem ohtlikud loomad, ehk siis ära jää üksi. Mary rääkis siis sellise loo ühest turismireisist. Päeval tehti safari ja öösel läks mingi seltskond jahile. Tagasi tulles tulnud ühel põiekas peale ja ta jäi teistest korra maha, kuivõrd oli tegemist kerge põiekaga, siis mõeldi, et küll jõuab kohe järgi. Laagrisse jõudes aeti kamp kokku ja mindi tüüpi täie varustusega otsima. Oli teine selle sama põõsa juures, kus maha jäi. Leiti tema king, pea ja puhtaks näritud luud. Tema ja tema tegemiste vastu oli huvi tundnud lõvi. Kuid see ei tähendanud surma ainult sellele turistile vaid ka lõvile, sest sellised inimest tapnud lõvid otsitakse kiiresti üles ja tapetakse ära, sest kui lõvi on korra inimest tapnud, siis saab ta aru, kui kerge saagiga on tegemist. Seega kui sa vähegi tahad, et loomad ellu jääks, siis ära jää neile söögiks!

Nüüd siis veidi tänasest päevast. Nagu tavaks magasin laupäeval kaua, kuid seekord hakkasin pärast ärkamist tegusaks. Esiteks sai pesu pesema pandud, põhimõtteliselt saan ma kõik oma kasutuses olevad riided, ka voodiriided, ühe masinatäiega ära pesta. Kuivõrd mul siin pesunööri ja -lõkse pole, siis ei saa kohalikele kultuurišokki tekitada ja riideid väljas kuivatada, mistõttu saavad ka minu riided lõpuks kogeda pesukuivatis kuivamist.

Sellega minu tubli olek ei piirdunud. Kui ma parasjagu oma hommikusöögi nõusid köögis pesin, siis leidsin, et ilmselt kantakse (välis)jalatseid siseruumides puhtalt laiskusest. Kui sul ikka jalatsid jalas, siis ei tunne sa igast sodi oma jalge all ja seetõttu ei ole ju ka vaja seda ometi koristada. Kuivõrd mina kannan siin maksimaalselt sokke, siis tundsin seda sodi juba väga hästi ja otsustasin köögipõranda puhtaks pühkida ja vajadusel ka pesta. Ei leidnud ma ei harja ega lappi, kuid leidsin hoopis tolmuimeja. See on palju parem variant, sest nii trepp kui ka minu tuba on vaipkattega. Alustasingi oma toast, kuid edasi liikudes tõmbasin üle nii ülemise esiku, trepi, alumise esiku, köögi kui ka osaliselt elutoa. Kohe palju kodusem tunne tekkis, sest saan rahulikult ringi jalutada. Ma arvan, et kui ma iga nädal trepi ja toa üle tõmban, muutub see paljajalu kõndimine varsti päris mõnusaks. Alumise korruse plaaditud põrand vajaks siiski väheke pesemist. Lisaks plaanin ka teisi siin vaikselt töötlema hakata, et nad siseruumides välisjalatseid ei kannaks, sest siis oleks ka minu ponnistustel koristamise vallas rohkem efekti. Seega on mul seoses omanikuga kaks missiooni ja kaasüürnikega üks. Üritan omanikku veel veenda suitsetamist vähemasti vähendama. Veidi korrastasin ka vannituba ja loomulikult enda tuba. Kuigi ma leidsin, et mu tuppa oleks valgust juurde vaja ja üritasin selle nimel aknaid veidi puhtamaks saada, siis siinkohal tabasid mind takistused. Suurem osa on kinnine ja kõige kaugemasse nurka ma lihtsalt ei ulatunud. Ülejäänud osa aknast on jaotatud kaheks: tuulutusava, mis on pidevalt lahti, ja suurem lahtikäiv osa. Selle tuulutusava sain isegi enam-vähem normaalselt ära puhastatud, kuid kuna lahtikäivad osad avanevad väljapoole, siis on suurema osa pesemine ilma redelite minu jaoks võimatu, käiks teine pool ka lahti poleks häda midagi. Ilmselt seetõttu neid aknaid ka väga pestud pole ja need nii rokased olidki. Seega sain ma osaliselt aknad puhtamaks tehtud, väike võit seegi, et need seest enam nii mustad pole.

Kui muidu on hollandlastel siin ikka üsna lühikesed töönädalad, siis vähemasti kirju tuuakse ka laupäeval. Minule tuli täna kaks kirja, ühes kirjas oli minu pangakaart, mille ma saan vast esmaspäeval ära aktiveerida ja siis saan juba normaalselt poes käia. Teises kirjas oli kiri ja adresseeritud ümbrik. Tõlkisin kirja ära ja selgus, et pank küsib mul krediitkaardi väljastamiseks tõendusdokumente, kuigi ma need pangas juba esitasin. Igatahes panustan ma nüüd sellele, et ma ei esita neile mitte midagi ja nad ei väljastagi siis mulle krediitkaarti. Mulle sobiks täitsa hästi, sest ma juba pangas ütlesin, et ma ei taha.

Õnneks saan tänases postituses tõdeda, et ebaõnnestunud avapoolaja järel (21-32) suutis Rocki Fännklubi (mul suva, et Tartu esindustiimi nimes enam Rocki osa ei esine) tiim end teisel poolajal kokku võtta ja pärast kolmanda veerandi järel 40-39 juhtima minekut, võeti Cramo fännide vastu kindel 58-47 võit. Eelmine aasta näidati põhitiimile head eeskuju ja sama tehti ka see aasta, kuid ausaltöeldes olen ma kurb, et rock-cramo mäng selline oli, sest ma oleks tahtnud seda näha...