27. reisipäev

Tänasest päevast pole palju rääkida. Hommikul tõusin vara üles, jalutasin 45 minti oma relvakastiga (ametlikult küll WISP'i transpordikohver) raudteejaama ja siis selgus, et kui lennujaamas pidin ma juurde maksma, et oma swed'i kaardiga piletit osta, siis selles raudteejaamas ei õnnestunud see üldse. Õnneks tuli ka töökaaslane samast linnast ja sai mulle pileti ära osta. Lennujaamas läks päris ladusalt ja seega 1,5 tundi pärast rongi peale astumist olin ma juba väravas lendu ootamas, seega ajasid kohalikud mulle lihtsalt udu, rääkides kui jubedalt kaua aega selles lennujaamas läheb.

Lend ise viibis mingi 5 minutit, seega põhimõtteliselt võib öelda, et ilma viperusteta saime kenasti kohale Stockholmi, kus mu pangakaardid töötavad kenasti :). Hotell on mõnus, ruumi on piisavalt, nett on kiire ja stabiilne. Mul on toas isegi köök, kuid kuna nõude kapp on tühi, siis sellest kasu ei ole. Ma ei teagi, kas see on ühe või kahe inimese jaoks mõeldud, sest voodeid on üks, kuid diivan on täpselt sama suur kui voodi ja kapis on ka ühed lisa voodiriided, seega saaks ka kahekesi. Väga positiivne üllatus on see, et allkorrusel saab kogu aeg tasuta mahla, teed ja kohvi, mitte ainult hommikusöögi ajal.

Lennujaamas lisandus meiega veel kaks töökaaslast, üks vist pole niivõrd töökaaslane, igatahes pole teda varem näinud, kuid ta mingit pidi igatahes seotud meiega. Seega lõuna ajal sööma minnes oli meid lausa neli. Valisime siis kena itaaliapärase resto välja, kes võttis pitsa kes pasta, mina proovisin siis lasanjet. Harjumatu oli teine, nimelt pastakihte oli umbes 8, kuid lihakihte umbes üks ja kaste oli pandud peale, mitte vahele. Maitse oli täitsa hea, kuid mitte midagi sellist, mille järgi peaks uuesti minema.

Pärast lõunasööki sain veid juurelda teema, et mida teeb Pärnu kossutiim see aasta meistriliigas, kui Cramo pingiotsale nii julmalt alla jäädakse. Lisaks olen ma väga kurb, et Tarvas Raplat võita suutis, eriti, et nii napilt.

Õhtusöök oli meil siis mingis väikses vahvas kohas, kus kokk ja teenindaja olid ühes isikus. Mina sõin siis lõhet ja päris maitsev oli, hindadest ma parem ei räägi, kui seltskonda nautisin, sest sain Kathriniga rääkida ida-lääne erinevusest. Tema vanemad said kõvasti närveerida, kui ta lapsena Ida-Saksamaal sugulastel külas käis ja sugulasega koos kohalikus koolis korra kaasas käis.

Muide tänasel päeval on mul see vaese ida-eurooplase elu jälle olnd. Rongipileti ostis Kathrin, bussi ja hotelli eest maksis Steef, metroo läks teiste taskust, õhtusöök läks ka Steefi rahakotist ja mina olen oma lõunasöögi eest maksnud. Asi lihtsalt selles, et niikuinii saavad inimesed pärast raha tagasi, seega pole vahet, kes maksab, kuid mitte maksta on ikka vahva:)