16. ununevad asjad

Millegipärast kuulen ma mitmest allikast virisemist minu kirjutusmaneeri ja õigekirja suhtes. Eks ma püüan end parandada, kuid vaevalt see nii lihtsalt läheb.

Kui ma blogi sissekannet teen, siis tavaliselt ei ole väga palju ideid, mida paberile panna, sest enamus rattasõidu ajal tekkinud mõtetest on selleks ajaks peast pühitud. Üritan nüüd tagantjärgi mõned sellised asjad kirja panna.

Esimese asjana hakkasin ma paar päeva tagasi mõtlema mootorsõidukite mõttekusest. Ma saan täiesti aru autost, mitu inimest koos asjadega mahub ühte sõidukisse, see on kiire ja ei sõltu ilmast, nuh lääne-eurooplaste võitlus lumega kõrvale jättes. Samuti saab ju auto suuruse jms valida oma vajadustele vastavalt. Samuti mõistan mootorratta kasutajaid, kui kasutad sõidukit üksi või kahekesi ja valdavalt on sul vähe asju kaasa vaja võtta, siis sobib see väga hästi. Kiiruse seisukohast parem kui auto ja peaks saama ka väiksema kütusekuluga hakkama, lisaks on kasulik kui sul ruumiga probleeme. Kuid nüüd jõuame motorolleriteni ja põhjuseni, miks ma üldse teema tõstatasin. Sõitsin üleeile rattaga töölt „koju“ ja kõrvalteelt tuli üks neiu rolleriga. Vaatasin siis eemalt, et ega ta väga kiiresti sellega ei liigugi. Parim osa saabus muidugi siis, kui ma tast oma rattaga mööda väntasin. Ehk milleks on vaja osta endale kallim sõiduvahend kui ratas, kui sa sõidad sellega sama kiiresti kui rattaga ja mingit lisaväärtust ruumikuse, ilmakindluse või muu sarnase elemendiga sa ei saavuta. Sellel on hoopis negatiivsed lisaväärtused – sa plärised ja haised liikudes nagu muruniiduk ja sa pead kütust ostma, oleks siis veel diisel, mis on 1,35€ siinsel turul, kuid ei, sa pead ostma bensiini mis on 1,65€. Seega ma tõesti ei saa aru, mille jaoks on rollerit vaja. Ilmselt kõige selle tõttu ma naudingi neid spetsiaalse disainiga jalgrattaid, mis on mõeldud näiteks vanemale, kellel on kaks pisikest last, või vanemale, kellel on veidi suuremad lapsed, kõik need rattad on algusest peale teistmoodi ehitatud ja igatepidi paremad kui roller.

Liikluse teemal jätkates, on mul veel üks kana kitkuda siinse foorisüsteemiga. Jalgrattatee maantee osal on valgusfooride juures selline „Wacht-oota“ tuluke, mis süttib, kui sa vajutad foorinuppu ja see peaks tulukesi vähemaks tiksudes andma sulle infot, kaua rohelise tuleni aega on. Idee on kena, kuid nüüd selle puudused. 1. Osad tiksuvad päripäeva ja teised vastupäeva, kuid see on väike probleem. 2. Iial ei või teada, mis tempoga need tulukesed kustuvad, sest see tempo ei ole sama isegi ühe foori juures, vahepeal lähevad viimased tulukesed palju kiiremini kui esimesed, samas kui teinekord kustuvad viimased 3 ikka jõle kaua. 3. Roheline tuli süttib enamasti! siis kui viimane tuluke on põlemas või kustub, kuid üsna tihti juhtub sedasi, et roheline tuli läheb täiesti x hetkel põlema. Seega see informatsiooni edastav tabloo ei taha kuigivõrd palju infot anda.

Eile hommikul tööle tulles tabas mind äratundmisrõõm. Tee kõrval oleval põllul toimus kartulivõtt ja kartulikombain oli sama firma oma, mis Sassi talu oma ja viimase peal olen ma nii mõnegi tunni veetnud. Hetk hiljem oli veel üks positiivne hetk, kui ma oma ülemusest mööda sõitsin, kes ummikus istus oma autoga. Kahjuks sai ta minust veidi aega hiljem ikkagi mööda ja jõudis enne mind tööle, ent väike võit oli mul siiski. Muide kellaajaliselt möödusin ma samast kohast täna vaid mõni minut hiljem, kuid ummikust polnud haisugi, ehk järjekordne tõestus sellest, et siin hakkab nädalavahetus enamasti neljapäeva õhtul.

Kuivõrd eile lahkusin ma töölt suhteliselt hilja, nii seitsme paiku, siis kogesin ma mitmeid märke tööpäeva lõpust, mida ma eelnevalt kogenud ei olnud. Seda, et ma rattaparklas viimast ratast võtan, olen ma ennegi kogenud, kuid nii tühje sõiduteid mitte. Lisaks sattusid mu teele mitmed inimesed koertega, mis tähendab, et nad olid juba koju jõudnud, et sealt koerad võtta ja siis jalutama minna. Kusjuures hollandis koerad ikka hauguvad, kuid mitte nii palju kui Eestis.
Eile avastasin veel ühe positiivse uuenduse, mis mind mu elamispinnal ees ootab. Nimelt oli omanik investeerinud 7€ ja ostnud uue duššisegisti, ehk ta ka paigaldab selle mingi hetk või küsib minult selle jaoks abi. Ise ma igaks juhuks näppima ei hakka.

Täna tegin ma hommikul miskit, mida ma siin olles veel teinud ei ole, ma sirvisin ajalehte. Tegemist siis kohaliku nädalalehega ning seetõttu ma eriti aru ei saanud, kuid kätte võtsin ma selle esialgu üldse seetõttu, et tagaküljel oli jalgrataste reklaam ja ma tahtsin uurida palju need ka maksavad. Loomulikult oli valdavalt tegemist linnaratastega, mille hulka ka kaks maastikuratast oli kogemata sattunud. Odavaim ratas oli 299€, kuid see oli selge erand, valdavalt hakkasid rataste hinnad kuskil 500-st 600-st eurost. Täiesti tavaline oli ka 700-800 ning kõige kallim linnaratas oli üle 2200€. Nende hindade kõrval tundub minu hüper-super maastikuratas, mis maksis kõigest kuskil 400€ kui õigesti mäletan, suhteliselt odavana.

Ratta teemal jätkates: hakkasin mõtlema, et minu talvel Eestisse tagasi pöördumine on äärmiselt positiivne, kuivõrd siis ei ole rattailma ning ma ei peaks kohanema meeletu kultuurišokiga, mis paratamatult tekib, kui võrrelda Eesti ja Hollandi rattasõidu tingimusi. Uuesti autodega arvestamine, ka mujal kui ristmikutel, vajab kindlasti mingit üleminekuaega.

Sellega ma praeguseks lõpetan siit Hollandist, kus viimased paar päeva on olnud päikselised ja seega ilusama ilmaga kui Eestis. Soovin edu kõigile rattamaratoni üritustel osalejatele ja loodan, et antud kirjatükk oli õigekirjaliselt lugejale meeldivam.