33. rattavaba päev

Ma alustan oma esimesest kliendikaardist Hollandis. Tõsi, ma sain selle küll juba reedel, kuid nüüd tuli meelde sellest rääkida. Miks ma seda üldse mainin, on selle saamise lihtsus. Kui kassasse jõudsin, siis küsiti, kas mul kliendikaart on, kui selgus, et mitte, soovitati pärast ostmist minna suitsuleti juurde ja endale see küsida. Läksin siis ja küsisin. Anti kohe kaks tükki, lisaks veel paar väiksemat varianti, mida saad võtmehoidja külge panna ja üks veel siuke pisem. Ehk siis sai lihtsalt küsides kohe terve perekonna jagu seda kaarti. Seetõttu tekkis mul lihtsalt küsimus, et milleks see kaart siis üldse vajalik on, sest nimeliselt ei ole see ühegi kliendiga seotud. Ainus variant on seega lihtsalt kliendipõhise anonüümse ostukorvi koostamine.

Töökaaslane rääkis mulle vahepeal midagi huvitavat minu panga kohta. See olevat veidi aega tagasi pankroti läinud ja riik võttis selle üle. Üheltpoolt muidugi halb, sest ei tekita väga usaldust, samas hea, sest tõenäosus, et see pank riigi omanduses põhja lastaks, on väga väike.

Täna hommikul oli ikka kohe väga raske ärgata ja tekkis juba üsna mitu plaani, kuidas hiljem tööle minna, kuid õnneks tekkis pool minutit pärast esimest äratus oluline kiirendi. Saabus tekstisõnum, kus ülemus teatas, et korjab mu 45 minuti pärast peale. Asi lihtsalt selles, et oli vaja mu relvakast, koos selle sees oleva spektromeetriga, töö juurde tassida. Küsisin ka kohe, kas on mõtet temaga minna või peaksin ikka rattaga väntama. Kuivõrd ta leidis, et peaksin ka ühele kiirele koosolekule minema Arnhemisse, kus meie riistvara tootja, siis ei olevat rattal mingit mõtet. Seega oli täna esimene päev, kus ma tööl käisin, kuid ratast ei puutunud. Kuivõrd Arnhem on suhteliselt lähedal, siis eriti midagi ma ei näinud ja Hollandist visuaalselt midagi rohkemat ei oska öelda.

Kasutasin seda aega siiski ära, et uurida koolisüsteemi kohta, mis mind juba veidi aega vaevanud. Nimelt tundus mulle enne, et siinsed algkoolid on väga lasteaedade moodi, mistõttu tekkis mul kahtlus algkoolis käivate laste vanuse kohta. Selguski, et siin on kohustuslik kooliaeg vanuses 4-16 ja algkool on seega 4-12 aastastele, ehk lasteaedu selles vanuses enam ei rakendata.

Eile avastasin enda jaoks veidike blogi statistikat. Selgus, et viimase kuu aja populaarsemad riigid, kust minu blogi vaadatud, on: Eesti, Holland, USA, Norra, Venemaa, Prantsusmaa, Rootsi, Inglismaa, Saksamaa ja Tuneesia. Kui Eesti on loogiline ja eks Hollandi jaoks annan ka ise oma panuse, siis teiste riikide suhtes on teatud kahtlusi. Olgu, Rootsi ja Prantsusmaa puhul tean ma inimesi, kes seal mu blogi loevad, kuid nende kahe grupi vahel on veel 3 riiki, kust minu blogi üksjagu vaadatakse, kuid ma ei tea kedagi, kes võiks seal mu blogi lugeda. Seega kui tõesti on keegi, kes seal mu blogi loeb, siis andke mulle palun märku, tahaks ka teada.

Blogi kohta on üks teema veel, mida ma jagada tahaks. Käimas on eksperiment „Blogi kui kirjakeele kandja“, mis sai innustust tugevast kriitikast, mida ma esimeste postituste järel sain. Alguses sai lihtsalt kokku lepitud ühe inimesega, kes jälgis komavigu. Nüüd leidsime, et komadega on asi juba üsna hästi ja oleks aeg edasi liikuda. Seega rääkisin kokku järgmise ohvriga, kes nõustus mu sõnajärje kallal vaeva nägema ja mu tekstides ilmunud sellekohaste vigade kohta mulle märkusi tegema. Eesmärk on siis jaanuari lõpuks minust korrektne kirjutaja teha. Kui see õnnestub, siis peaksid ajakirjanikud küll oma tegemiste pärast häbi tundma....

minu relvakast