50. Konverentsi lõpp

Taas üks päev pimedas ruumis mööda saadetud. Kuulasime veidi ettekandeid ja tegime plaane edasiseks.

Lõunapausil võtsime pitsa ja läksime gondliga sõitma. Seal saime küll mõistliku ülevaate EXPO98 kompleksist, kuid midagi erilist see sõit siiski ei pakkunud.

Konverents sai nüüd ametliku lõpu ja reedel on jäänud veel vaid BEAM koolitus ja seejärel tuleb leida mooduseid, kuidas aega sisustada kuni laupäevaõhtuse lennuni. Õnneks olen leidnud ka inimesi, kes siia samuti veidi pikemalt jäävad, ehk õnnestub nende plaanidega end siduda, sest üksi ei viitsi väga ringi tuiata.

Õhtul käisime suurema seltskonnaga ühiselt väljas söömas. Proovisin Portugali liha koos laevukestega (ships), kuid tuli välja, et põnevama nime taga olid tavalised friikartulid. Mitte päris küps liha oli ka piisavalt nätske ja selle närimiseks oli vaja väheke tööd teha. Kõrvale võetud roheline vein oli see-eest täiesti mõnus. Põhimõtteliselt on see lihtsalt siider, kuid õunte asemel on aluseks viinamarjad.

Käisime ka veidi suveniire hankimas ja kuna Anul olevat kohvris ruumi, siis ostsin ka ise veidi ja saatsin need teiste eestlastega juba kodumaale ära. Ise reisin ainult käsipagasiga, et rongile jõuda, ja seetõttu ei oma ka vaba ruumi.

Õhtul selgus, et soojale ilmale vaatamata olen külma saanud ja üks ninapool tegeleb aktiivselt tilkumisega. Ma süüdistan selles konditsioneere.

Mulle meeldib kohalik parkimiskorraldus. Kui kaks suunda on eraldatud ohutussaarega ja tee paremasse serva on pandud parkimist keelav silt, siis loomulikult tuleb parkida ohutussaare äärde, meie arusaamist mööda siis keset teed.

Pikad päevad konverentsikeskuses on üllatavalt väsitavad ja ausaltöeldes tahaks juba Hollandisse tagasi, et väheke magada. Esimene eelistus oleks muidugi Eesti, kuid eks tuleb veel veidi kannatada, kõigest 3 kuud umbes jäänud.