49. Okeaanium

Üks hotelli koristaja on ilmselgelt minu ja Silveri hügieenist halval arvamus, sest oli meile pannud 6 väikest šampoonipudelit ja topeltkoguse rätikuid. Leidsime ka ühe vahva lisandi, mida tuba pakub. Kuigi ilmad on siin päris soojad, toas on konditsioneer ja vooditel korralikud tekid, siis kapis leidus üks soe lisatekk, juhuks kui jahe hakkab ilmselt.

Eilse päeva tippsündmus oli kohaliku okeaaniumi külastus. Otsustasime, et teeme veidi pikema lõunapausi kui teised ja külastame seda keskust. Kuivõrd on see meie konverentsihoonest ülejärgmine hoone, siis millalgi oleks me pidanud niikuinii minema. Keskne akvaarium oli päris suur ja eraldi tingimustega akvaariumid olid sellest eraldatud klaasseintega, seega sai allkorrusel vaadata sukelduvat pingviini kelle taustal ujus hai. See on selline kogemus, mille kirjeldamisel ei ole väga mõtet, sest peab lihtsalt ise kogema.

Õhtul ootas meid konverentsi ühine õhtusöök, mis tekitas mitmel põhjusel pettumust. Kuivõrd elamine ja konverents paiknevad Expo98 territooriumil, siis pidime bussiga tõelisse Lissaboni sõitma, et kohalikus restoranis einestada. Saime kinnitust, et Expo ala näeb küll uhke välja, kuid elu/hinge siin eriti ei tundu olevat. Kohati tundub, et need hooned on rakendust leidnud, kuid samas nagu pole ka. Edasi läks sõit läbi kaubasadama piirkonna, kus oli raske kokku lugeda laohoonete katkiseid aknaid ja lagunevaid kõrvalhooneid. See piirkond oli veel elutum kui Expo ala, kuid kahjuks polnud see isegi korras mitte. Lõpuks jõudsime siis vanema Lissabonini ja alustasime oma jalutuskäiku restoranini linna uhkest peaväravast. Kuigi esines märke linna uhkest ajaloost ja rikkusest, siis paratamatult tekkis tunne, et oleme 10-15 aastat hiljaks jäänud ja raha sai ka siis otsa.

Igatahes jäi paratamatult mulje, et oleme veel millestki väga olulisest ilma jäänud, sest enamasti on Lissabonis käinud tuttavad saanud väga positiivse elamuse. Võib-olla olid mu ootused liiga suured, kuid hetkel panustan siiski variandile, et käime lihtsalt valedes kohtades.

Õhtusöögist rääkides. Restoran Largo tundus esmapilgul päris uhket kogemust pakkuvat. Huvitava interjööriga söögikoha uksel võttis meid vastu leopardinahkses lühikeses kleidis naine, kes meid õigetesse laudadesse suunas. Kohe pakuti ka snäkke ja veini, kuid sealt edasi hakkas asi vaikselt allamäge minema. Supp oli küll erilisem, kuid kahjuks mitte hea. Põhiroaks oli kala-riisi plöga ja magustoiduks õunavorm. Seega jäi toit ja teenindus oluliselt alla restorani ilmele ja põnevaim restorani osa oli lükandustega tualett, kus oli musta värvi tualettpaber. Eelmine uhke õhtusöök sai täiendavaid plusspunkte.

Natuke päästis olukorda konverentsi korraldajate poolt tellitud elav muusika õhtu lõpuks. Ei tea, kas tegemist on tüüpilise Portugali muusikaga, kuid kui on, siis võib öelda, et siinne muusika on rütmide rikas ja kohati tekitab rütmide rohkus tunde, et taustapillid ei sega üldse lauljat... Laulud on Eesti omadega võrreldes vähem meloodilised, kuid ma ei kurda, sest täitsa meeldiv oli.

Millegipärast olime õhtu lõppedes kõik üsna väsinud ja uni tuli päris kiirelt.