58. Välitööd ja Jaapanipärane õhtu

Kui päev lühidalt kokku võtta, siis kõlaks see sedasi: hommikul kell 7.30 olin juba rattaga ülemuse maja juurde jõudnud, et välitöödeks auto võtta. Tagasi andsin auto veidi pärast kella üht öösel ning väntasin seejärel „koju“.

Lisan siiski mõningaid detaile. Sõit välitöödele läks iseenesest probleemideta, sest olin seda teed juba paar korda sõitnud ja valed pöörded jäid tegemata. Varajase ärkamise tõttu olin veidi mossis ja aeglasemad autod, mis minu ees oma möödasõite korraldasid, tekitasid üksjagu tuska.

Enkhuizenisse jõudes oli selge, et taaskord võib välitööd satelliitmõõtmiste seisukohalt vussiläinuks lugeda. Lisaks lauspilvisusele oli udu ja vahest tilkus ka mõni vihmapiisk. Seda enam ei saanud me aru, mille jaoks eraldatakse kord kuus meile selline uurimislaev. Kui pildid vaadatud saan, siis mõistate mida mõtlen. Selgituseks võin öelda, et meie uurimisriistad saab paari seljakotiga kaasa võtta ja seekord kasutatud uurimislaeva peale oli HETKEL 3 teaduskonteinerit, laeval on 5 mootorit, mistõttu on kütusekulu 150l tunnis. Tegime ühe mõõtepunkti, millest ehk saame mingisuguseid andmeid, kuid kõige selle jaoks kuskil 900-1000l kütust kulutada... Vähemasti saime laevaga tutvuda, mis oli iseenesest vahva kogemus.

Pärast kesiseid mõõtmisi otsustasime veidi Enkhuizeni linnas ringi vaatada, sest tegemist ikkagi väga vana sadamalinnaga, kunagi meresadamaga. Kuigi minul polnud endiselt erilist pildistamistuju, siis teie õnneks oli seekord ka Philipp meiega ja kuna tema enda fotokas jäi Amsterdami, siis klõpsis hoolega minu kaameraga. Kena väikelinn ja lõpetuseks külastatud kalarestoran pani i-le ilusa punkti.

Kui tavaliselt siirdume tagasi Wageningenisse, siis seekord viis teekond meid läbi Utechti, kus töökaaslase Arjeni juures oli plaanis filmiõhtu. Alguses sain kutsest aru, et esialgu näksime miskit ja seejärel vaatame filmi. Kokkuvõttes arvasin, et jõuame normaalsel ajal tagasi, kuid tegelikkust te juba teate. Kohale jõudsime ajaliselt väga vahvalt, sest vaid paar minutit enne meid saabusid rongiga tulnud teised töökaaslased.

Arjen, tema jaapanlannast abikaasa Yuki ja LAV'st pärit ajutine üürnik elavad paar aastat tagasi ehitatud majast, mis näeb väljas välja samasugune nagu kõik teised viimase sajandi jooksul ehitatud eluhoones siinkandis. Sees ilmes siiski märke modernsemast lähenemisest, millest osadele pidi peremees ise tähelepanu juhtima. Näiteks on kõik ukseaugud laiemad kui vanasti, et ratastoolis inimesed ka hakkama saaksid. Samuti ei tohi trepp nii järsk olla. Mina märkasin, et siseuste piidad olid valgeks värvitud metallist, kuid Fritz märkis, et see Hollandis üsna tavaline.

Õhtu alustuseks hävitati mitmedki õlled, kuid kuna mina olin kaine rool, piirdusin ühe pudeliga. Kerge näksimise asemel keeras Yuki meile päris korraliku õhtusöögi kokku. Oma osa andis ka Arjen, tegeledes ürtide uhmerdamisega. Alustuseks oli menüüs sushi, mille kohta meile ka õpetussõnu jagati. Esiteks ei ole sushi mitte toores kala vaid üks kindlal moel tehtud riis koos kattega, milleks võib olla ka toores kala. Meie saime sushi adrulehtedesse mässitud versiooni. Katteks oli võimalik kasutada erinevaid kalatooteid, mingit munatoodet, kurke jne. Lõpetuseks sai kõik selle enne suhu pistmist niisutada mingi vürtsika asjaga rikastatud oliiviõliga. Kõrvale pakuti salatit ja ube ning lõpuks toodi ka kana lauale, mis oli tõepoolest ülimaitsev. Need hääled, mida Fritz kana süües kuuldavale tõi, ei jätnuks ka kõrvaltvaatajale põhjust muud arvata. Sushi oli täitsa hea, pidi lihtsalt sobiva koosluse leidma, samas see adruleht ei olnud päris minu maitsele.

Ka õhtusöögist peaks fotokas pilt olema, kuid täna pean niigi kolme päeva postitustega tegelema, seega jäävad pildid uut nädalat ootama.

Filmist ma väga pikalt ei viitsi rääkida, sest kuigi mitmed töökaaslased on selle andunud fännid ja suudavad seda paremini tsiteerida, kui enamik eestlasi „Kevadet“, siis polnd päris mulle.

Tagasiteele asusime enne keskööd, kui eelnevalt olin ülemusele teatanud, et mingu ta magama, ma lasen võtmed postkasti. Et Utrechti ja Ede vahel on kiirtee, siis pidi selle 50km läbimiseks kuskil pool tunnikest minema, igaks juhuks otsustasime siiski paaki veidi diislit lisada, sest vaid mõne km jagu kütuse paaki jätmist pidasime ebaviisakaks. Kokkuvõttes oli väga hea, et viisakas olime, sest teeolude tõttu olekski ehk väheks jäänud olemasolnud kogusest. Veidi pärast Utrechtist väljumist nägin ees punast tulede rida ja aimasin halba. Selgus, et käis aktiivne teeremont ja kogu liiklusvool oli suunatud ühele sõidureale. Ma ei oodanud, et kell 12 öösel võiks tee peal nii palju autosid olla. Kahjuks pidin üksjagu aega veetma seistes, et läbida ~20km teetöid ja paar kilomeetrit sellele eelnenud ummikut. Ilusa päeva rikkusid ära, sest erinevalt teistest ei olnud mul võimalust kordagi silma looja lasta. Sedasi pahurana jõudsin siis poole 2 paiku öösel tagasi ning teadsin, et pean 6 tunni pärast jalad alla võtma, et saaksin minna Jaanale ja Royle Delfti külla.

PS vabandust kirjavigade pärast.