48. Ettekanne

Sain kenasti ette kandud ja tagasisidet oli nii murelikku kui positiivset, ehk siis nii nagu ka tegelik olukord on. Ainult Ilmar küsis pärast rohkem „täpsustavaid“ küsimusi, kuivõrd oli mu ettekande sisuliselt maha maganud.

Eile, kui siinses lennujaamas teisi ootasin, tuli minu juurde üks mees, kes kummardus mulle sedavõrd lähedale, et oleks võinud eskimo tervitust teha, ja küsis, ega mul talle söögi jaoks raha pole anda. Arvestades, et ta lämmatas mind sellel hetkel oma meeletult suitsuhaisuse hingeõhuga, siis loomulikult ma talle midagi ei andnud. Jätku suitsetamine maha, saaks ka süüa. Kuigi nii korrektse välimusega kerjust ma polegi näinud.

Hotell on ruumikas ja ilus, vaade on muidugi kõrval asuvale kontorihoonele, mitte merele. Selgus, et piltidelt nähtud veekogu polegi meri, vaid hoopis jõesuue, merd pole üldse siin ju, ookean asub ka paarikümne kilomeetri kaugusel. Tundub, et siinsetes reeglites pole paika pandud kloori maksimummäära joogivees. Põhimõtteliselt ei ole erilist vahet, kas käia Auras ujumas või hotellis dušši all. Arvestades minibaari hindu, tuleb kraanivett õhtuti ikkagi tarbida.

Põhimõtteliselt asub nii meie hotell kui ka konverentsikeskus (vist ülikooli hoone) EXPO98 aladel. Piirkond on päris vahva, eks kui pärast jalutama läheme, siis teen kindlasti ka pilte. Poseerin palmide ja purskaevude vahel, kui viitsin.

Restoranis on siin sarnane kord, kui Frascatis kogesin. Ehk siis sisse astumise eest kasseeriti meilt täna 1€ 25s. Õnneks on üldine hinnatase oluliselt madalam kui näiteks Rootsis või Hollandis ja seega läks minu praekala maksma kokku 11€. Pärast lisasime veel jäätise koos jalutuskäiguga jõe ääres, enne kui asusin oma ettekannet teostama.

Õhtusöögile minnes sai nautida mõnusat ilma, mistõttu sai kasutada ka öisel jalutamisel lühikesi pükse ja T-särki. Restoraniks valisime koha, mida soovitati meile hotelli valvelauast. Ma nime enam ei mäleta, kuid kuskil foto peal peaks see olemas olema. Valisime nelja peale vee-elukate valiku. Oli nii tuttavamat kala kui ka minu jaoks tavatumaid olevusi. Näiteks seepia oli päris huvitava maitsega. Kala kõrvale valis meie austraallasest kaaslane päris mõnusa valge veini. Teenindus oli väga heal tasemel ja kohe kui kalaluud segama hakkasid, ilmus keegi, kes need ära koristas. Ka kartuleid panid taldrikule esialgu vaid kaks, kuid aegajalt tõsteti juurde, et ikka puudus ei tuleks. Õhtusöögi tipuks sai ikkagi ananassimagustoidu valmistamine, mille jaoks toodi asjad ilusti lauda ja kogu valmistusprotsess, koos alkoholi põletamisega, pakkus hea elamuse.