52. Päev, mis päästis Portugali

Äratuseks oli Kevini sõnum, et broneeringuga on asi korras ja saame kell 10 lennujaamas kokku. Tukastasin veel pool tunnikest, käisin söömas, pakkisin endalegi ootamatult edukalt kõik asjad seljakotti ja hakkasin minema. Valvelauas ostsin endale tunnikese internetti, et igaks juhuks check-in ära teha, ja palusin poole kümneks endale takso tellida. Lennule registreerimine õnnestus ilusti ja kuigi hotelli personal suutis selle veidi viltu välja printida, siis olin minekuks valmis. Kui kell oli juba rohkem kui 5 minutit üle poole tiksunud, siis küsisin üle, kas nad ikka tellisid mulle takso, mida nad väidetavalt olid teinud. 9.40 viskas mul ootamine üle. Nägin hotelli juures oleva foori juures rohelist tuld ootavad taksot, kõndisin selle juurde ja palusin end lennujaama viia. Võib-olla tuli mulle varsti takso ka hotelli järgi, kuid kui see neil nii kaua võttis, siis on see nende oma mure. Kusjuures taksod on valdavalt vanemat tüüpi ja värve vaadates jäid enamasti silma vaid kahe taksofirma masinad. Põhiliseks automargiks on mercedes.

Lennujaamas saime eelmise õhtu seltskonnaga kenasti kokku ja seadsime sammud auto suunas. Ainsana ei saanud meiega liituda Carolina, kes pidi päeval kellegi lennujaamast peale võtma. Sintra linn oli ootamatult lähedal, kuid turismipunkti läheduses parkimiskoha leidmine võttis aega. Lõpuks loobusime ja sõitsime oma aruga kindluse poole. Õige tee leidmine polnudki nii keeruline ja ka parkimiskohti oli mäe otsas märgatavalt rohkem. Kokku oli seal tol hetkel 3 autot. Kindluse eluruumidest polnud praktiliselt midagi järgi jäänud, kuid müüride seisukord oli üllatavalt hea. Vaade, mis müürilt ja vahitornidest avanes, oli äärmiselt meeldiv. Eks saate piltide pealt vaadata.

Järgmine sihtpunkt oli Pena palee, mis asus veel kõrgemal kui kindlus. Kuigi ametlikult oli see projekteeritud ainult ühe arhitekti poolt, siis mulje jäi küll selline, et planeerijaid ja ehitusjärke on olnud vähemalt neli. Erinevaid stiile ja värve oli igatahes väga julgelt kasutatud. Tänu oma tornikestele võiks seal täitsa vabalt ilmselt ka Shreki laadseid lugusid filmilindile jäädvustada.

Lõunapausi pidasime all-linnas ja selleks ajaks oli meie seltskond kolme inimese võrra paisunud, sest Carolina oli koos oma poiss-sõbra ja äsja lennult saabunud brasiillannaga samasse linna saabunud. Brasiilia neiu oli visuaalselt äravahetamiseni sarnane Nele-Liis Vaiksooga, kui juuksed ära värvida. Ära vahetamist oleks siiski keeruline teostada, sest neiu, kelle nime ma ei mäleta, rääkis ainult portugali ja vähesel määral hispaania keelt. Ta oli tulnud siia, et liikuda edasi Hispaaniasse, kus jätkab oma õpinguid. Carolina polnud temaga varem kohtunud, kuid kuna see oli noore naise esimene kord Brasiiliast lahkuda, siis kartis ta üksjagu ja nende ühise sõbra kaudu leitigi selline lahendus. Mida ta õpib ma ei tea, sest pideva tõlkimisega vestlust ei viitsinud me temaga arendada. Me all mõtlen mind, Tomi ja Kevinit, sest teised valdasid portugali keelt.

Viimaseks kohaks, mida enne lennujaama sõitmist vaatasime, oli Quinta da Regaleira iluaed. Hispaania tüüp kasutas mingit soodustust ja kui uurisin millist, siis selgus, et euro26 pangakaarti. Viimast muuseumi vms Portugalis külastades, sain teada, et ma maksin kõigis neis rohkem kui oleks pidanud. Hea seegi, et viimases siis 6€ asemel 4€ maksin. Botaaniliselt ei pakkunud see aed sedavõrd ilu, kuid äärmiselt vahva oli see koht sellegipoolest. Aed asus mõenõlval, mida oli oskuslikult ära kasutatud. Erinevatel tasapindadel sai käia nii kabelites, kuid muidu ilusates hoonetest. Ühest aia osast teise võis minna ka mööda tunneleid, mis kohati sisaldasid ka treppe. Tunnelid olid ainult osaliselt valgustatud ja minu meelest oli see ainult pluss. Kõige vahvam tunnel algas joa juurest, sinna saamiseks pidi kõndima üle vee, soovitatav oli kasutada veest veidi välja ulatuvaid kive. Tunneli teine ots oli aga mingi torni põhjas. Torn on muidugi kummaline selle kohta öelda, sest alumise ja ülemise otsa suurest kõrguse erinevusest hoolimata ulatus torni tipp vaid paar meetrit üle maapinna. See paar meetrit on ka suhteline, sest asudes nõlval, oli tipu mäepoolne osa ikkagi vastu maad. Täpsemalt saan aiast rääkida ehk siis, kui on juures pildid, mida näidata.

Veidi enne kella viit hüüdis Kevin: „Martin, aeg minna.“ Minu nime mainime oli seal oluline, sest teised jäid Portugali veel kauemaks ja seega jagasin teel lennujaama autot mehega, kelle nimi jookseb korduvalt läbi nii mu bakalaureuse- kui magistritöö.

Lissaboni lennujaam on väike, kuid see-eest on seal vaeva nähtud, et reisijad asjadest võimalikult vähe aru saaksid. Igal sammul on sul risti-rästi ees erinevad poed, samas kui infot lendude kohta otsi nagu nõelda heinakuhjast. Turvakontrollis läks samas äärmiselt lihtsalt, isegi dokumenti ei küsitud. Kuivõrd internetis tehtud lennule registreerimise järel võib pileteid kas või miljon välja printida, siis saaks rahvusvahelisse tsooni ükskõik kelle sisse sahkerdada. Mida nad seal tegema hakkaks on muidugi omaette teema.

Kuigi mu lend väljus alles 19.45, siis oli pileti peal märgitud, et pardale minek hakkab 19.05. Tavaliselt on ametlik aeg pool tundi enne lennu väljumist ja ka siis suudetakse seda tihti 15 minutit edasi lükata, sest rohkem pole vaja. Vahemärkusena veel midagi minu e-pileti kohta. Sellel oli lennuki väljumise aeg, teenindav lennufirma, lennuki mark ja omanik, kuid seal peal polnud ei pagasi ära andmise viimast tähtaega, ega ka kellaaega, mil on viimane võimalus check-in teha. Prioriteedid paigas... Igatahes hakkaski pardale minek peale 19.05, kuid kahjuks sain üsna kiiresti teada ka põhjuse – värava ja lennuki vahele jäi üksjagu bussisõitu. Kusjuures kui esimene buss oli korralikult reisijaid täis topitud, siis sõitis see edasi täpselt oma pikkuse jagu, et järgmine buss saaks inimesi peale võtta ja siis koos lennukini sõita. Minu loogika ütleks ikka, et viiks kohe esimese täie lennukini, saavad nemad rahulikult istuma ja selleks ajaks peaksid ka ülejäänud kohale jõudma. Nende löoogika oli aga teine, esmaslt seisid inimesed täis pikitud bussis, kuni teine buss täitus, seejärel sõideti koos lennukini, kus kõigepealt läksid lennuki peale esimese bussi peal olnud reisijad ja alles seejärel tehti teise bussi uksed lahti – ajuvaba. Kokkuvõttes sain mingi lennuki peale umbes 30 minutit pärast bussi peale astumist.

Lennukis oli vähemasti ohtralt jalaruumi, kuid seekord ei kasutanud ma seda mitte ära mugavaks magamiseks, vaid antud blogi kirjutamiseks. Reedese päeva kirjutise olin jõudnud juba lennujaamas sisse trükkida.