38 . (-39.) Amsterdam

Lühidalt kokku võttes, siis oli suhteliselt märg ja meeldiv nädalavahetus, kuid nüüd kõigest järgemööda.

Eile hommikul rongijaama jalutades oli see väike järveke, millest pilti olen näidand, paksult kalameestest ümbritsetud, ma ei teagi, kas toimus mingi võistlus, või olid tõesti niisama aega surnuks löömas seal.

Amsterdami jõudes oli kohe selge, et ilmateade oli täppi pannud. Ennustuses oli öeldud, et vihma tõenäosus on 100%. Seega ei teinud ka eriti pilte, pealegi on Amsterdam visuaalselt tõesti selline, nagu igal pool kujutatud, mistõttu oleksid pildid väärt ainult siis, kui midagi tõeliselt põnevat oleksin leidnud. Selleks peaks aga oluliselt kauem seal aega veetma kui kaks poolikut päeva.

Eriti kehtib see kanalite kohta, mis olidki sellised nagu ma ootasin. Erinevuseks oli rataste arv, sest ma olin küll valmis suurteks rattahulkadeks, kuid see rataste arv on siiski midagi sellist, milleks ei saa valmis olla. Neid vedeleb igal pool ja tõepoolest vedeleb, sest tihti on rattad ka kuhugi unustatud ja neid siis üritatakse aegajalt politsei poolt vähemaks korjata.

Tutvumine Hollandi pealinnaga algas trammiliiklusega, sest esimene pidepunkt oli minu toredate majutajate Mariliisi ja Remuse korteris. Remont oli neil veel pooleli, kuid sellegipoolest oli seal päris mitu asja, mis mulle väga meeldisid. Tegemist on üsna ruumika korteriga, kuid mis kõige tähtsam, seal on mõnus laudpõrand. Sellest enam nautisin aga rõdul kasvatatud värske mündi teed kodumaise meega. Lisaks pakkusid mulle meelelahutust kaks kassi, kes aktiivselt noa pealt peegelduvaid valguslaike tabada püüdsid.

Kuivõrd ei suutnud ma välja valida ühtegi konkreetset kohta, kuhu minna, siis otsustasime esialgu lihtsalt linna peal jalutada, mõne kohviku hõivata ja pärast laevaga kanalitele minna. Jalutuskäigu üsna alguses oli suur Vondelpark, mis on 1,5 km pikk ja mille ääres paikneb ka tõeliselt rikaste rajoon. Seal tuli ka esimest korda vihmavari avada.

Edasi viis meie tee läbi erinevate platside, üle kanalite jne. Peab tõdema, et kanalite äärde parkides tõesti eksida ei tahaks... Kui seal veidi vähem rahvast oleks ja ilm pisut parem, siis oleks üsna meeldiv, infrastruktuur meeldiva keskkonna jaoks on igatahes loodud. Kanaliäärseid tänavaid suudan ma ilusana ette kujutada igal aastaajal.

Järgmine peatus – lilleturg. Remus leidis koha, kust saada suuremad koguses nartsissisibulaid ja mina siis võtsin emale ikka väikse paki tulbisibulaid. Nendeta Hollandist lahkuda oleks ju imelik, edasi tuleb veel sobiv juust välja valida ja siirupivahvlid osta ning komplekt koos.

Mingi kohviku vallutamine ei tulnud üldse nii lihtsalt, sest enamasti olid need rahvast täis, ikkagi laupäev. Jalutasime ka mitmetest coffee shop'idest mööda ja mulle piisas juba tänavale ulatuvatest lõhnadest. Lõpuks suutsime siiski ühe kohviku leida, kus võtsin tüki kooki ja proovisin ka korralikumat kohalikku õlut. Esimene oli väga hea, teine oli oluliselt parem, kui Lidl's müüdavad õlled, jäädes siiski Tartu omadele alla.

Laevareisist väga pikalt rääkida ei ole, sest ilma tõttu oli katus peale tõmmatud ja õiget efekti ei saanud. Otsustasime hoopis vahepeal maha hüpata ja Heinekeni muuseumisse minna. Sisse saamiseks tuli paras järjekord läbida ja seetõttu me laevareisi enam jätkata ei saanudki. Muuseumi töötajad olid noored ja äärmiselt energilised, mistõttu tekkis meil kaks teooriat: A. Neile antakse piiramatus koguses õlut. B. Nad lihtsalt pidevalt õlleaurude sees. Esimest varianti toetas piletimüüja, kes oli täpselt sellise olekuga, et pidevast õllejoomisest on vaja tihti peldiku vahet joosta:). Ekspositsiooni eel küsiti ka meie päritolu kohta, kuid Eestit neid nimekirjas polnudki, üllatus üllatus, kuid samas polnud ka Soomet ja lõpuks läksime lihtsalt Skandinaavia alla. Õlle valmistamise protsessi nii väga põhjalikult ei tutvustatudki, kuid turundus töötas see eest täiel määral ja külastajatele pakuti korralikult meelelahutust. Kahjuks üks kinoruum läks täpselt siis katki, kui meie sisenesime ja seetõttu saime ühe tasuta õlle (0,25l) lisaks. Kino juurde käivad füüsilised efektid oli see-eest äärmiselt vahvad ja ootamist väärt. Näitus lõppes muidugi täiendava degusteerimisega, mis oli piletihinna sees. Valida oli kahe baari vahel ja seal olnud melu annab silmad ette päris paljudele meelelahutuskohtadele.

Pärast väikest degusteerimist läksime koju õhtust sööma. Valik lages lähedal asetseva tai toidukoha kasuks, mida Mariliis ja Remus pidavat regulaarselt külastama. Sealsed kevadrullid oli tõeliselt suurepärased.

Edasi jäi Mariliis koju tööd tegema ja meie Remusega läksime punaste laternate rajooni avastama. Pakutava hulgas oli midagi igale maitsele ja leidus isegi minu meelest täitsa ilusaid naisi. Hinna üle käisid valdavalt kauplemas vanemad härrased või siis pilves turistid. Tugev vihmasadu häiris meie jalutuskäiku sedavõrd, et pidime veidi kuivama minema. Punaste tuledega toa asemel valisime siiski pubi, mis ka ise õlut pruulib, ehk siis tutvusin taaskord kohaliku õllekultuuriga. Mõni aeg hiljem jätkasime oma jalutuskäiku ja peab tõdema, et ikka harjumatu on seda vaatepilti vaadata, samas oli see lihtsalt võõras, mitte šokeeriv.

Tagasiteel pakkus meile meelelahutust ka ilmselgelt pilves olnud turist renditud jalgratta seljas, kes keset ristmiku liiklust häiris ja väga rõõmus selle üle oli. Järgnenud diskussioonis leebemate narkootikumide seaduslikkuse kohta otsustasime siiski eriarvamusele jääda.

Õigele tänavale jõudes jõudsin korra ka hirmu tunda, sest nägin majanumbrit 83, kuid meil oli vaja jõuda majani 3??. Õnneks on ühes majas asutavel erinevatel trepikodadel enamasti ka erinevad majanumbrid, seega läevad numbrid palju kiiremini kui eestlasena harjunud.

Öösel jagasin oma aset eelpool mainitud kahe kassiga, kes vahepeal mu jalgu soojendasid, teinekord mu kõrva ääres vaipa kraapides mind üles ehmatasid.

Hommik algas koduste croissantidega , mis oli üsna mõnus viis päeva alustada. Loomulikult jõin kõrvale meega teed. Kuivõrd oli ilm taaskord väga vihmane ja jahe, siis rattasõidu välistasime ja otsustasime hoopis autoga linnast välja sõita.

Külastasime Moidersloti, mis väidetavalt üks paremini säilinud kindlusi Hollandis, vähemasti tollest perioodist (ei mäleta enam täpselt, mis perioodiga tegu oli). Tõepoolest olin kompleks heas seisukorras, kuid enam paistis mulle silma muuseumi meelelahutuslik pool. Minu meelest üsnagi lihtsate vahenditega oli korraldatud vahvaid atraktsioone, millega eriti lapsed muuseumi nautida saavad. Näiteks sissetungijatele kivide kaela kallamine (muidugi ekraanil), kuid kõige keerukama variandina oli loodud rüütliturniir, kus lapsed said sadulasse istuda ja siis üritada võimalikult kiiresti üles alla end liigutades ratsu kärmelt jooksma ajada, et siis vastast maha lüüa hobuselt. Võimalikult reaalselt oli see tehtud, sest ka piigi liigutamiseks pistsid käe kindasse ja lükkasid pulka õigel hetkel edasi. Negatiivse poole pealt tooksin esile giidiga tuuri vana mööbliga tubadesse. Nimelt otsustas giid, et välisturiste nii vähe, et teeb ikka hollandi keeles oma tuuri. Mariliis ütles, et see väga hollandlik. Eks neid välisturiste oli nii viiendik umbes.

Lõunasööki sõime mingis peenemas piirkonnas, kus palju antiigipoode jms. Ka söögikoht oli põris õduse atmosfääriga ning alustuseks tellitud kakao aitas selle rõske ilmaga oluliselt mõnusamat tunnet tekitada.

Tagasiteel saime tunda tüüpilist ummikut, kuid pigem oli see uinutav kui närvesööv. Võibolla oli asi ka ilmas. Amsterdamist lahkumine oli see-eest küllaltki ladus ja laupäeva hommikul 10 minutit hilinenud rongiga miinuspunkte teeninud kohalik raudteesüsteem sai taas mõningad plusspunktid. Kui ma autos või bussis lugeda ei saa, sest lihtsalt ajab iiveldama, siis rongis seda probleemi pole ja „Minu Moldova“ on tänu Amsterdamis käimisele nüüd läbi loetud. Saigi seda valdavalt reisimise ajal loetud.

Mõningaid pilte ma siiski tegin ja üritan need ikka järgmisel nädalal üles saada.