70. filmiõhtu

Täna oli töö juures üsna pingeline päev, sest üks töötaja suutis pehmelt öeldes teatud kohta saata ja seekord mitte naljaga. Pärastlõunane õhustik oli kummaline.

Pärast tööd võtsime Semhari ja Philipiga paar õlut ning asusime Avatari vaatama. Taaskord üks hea 3D film, mille sisulisest poolest ei tasu palju tahta. Igatahes on Semhari korter nüüd hulka kodusemaks muutunud, mis on mulle muidugi ainult hea uudis.

Pärast filmi tuli jälle hakata keset ööd Ede poole väntama ja kuigi täna olin väga väsinud ja seetõttu rekordit ei püüdnud, suutsin distantsi läbida 26 minutiga, ehk siis kordasin rekordit. Enne detsembrit võiks vist ikka ühel ööl üritada seda 25 saavutada.

Ma tsiteeriks üht tuntud kõhurääkijat Jeff Dunhami, kelle koomilisi etteasteid rikastab nukk „Achmed – surnud terrorist.“
Achmed: „When Bin Laden died, there were no 72 virgins waiting for him. No, it was some kind of misunderstanding. Turned out it was one 72 year old virgin.“

Üldse on kõhurääkijad ja mustkunstnikud väga sarnased. Ühel juhul on eesmärgiks naer ja teisel juhul ahhetused jms, kuid tee tulemuseni on äärmiselt sarnane. Mõlemad müüvad illusiooni, kus triki õnnestumiseks peab vaataja jälgima seda, mida esineja soovib. Mustkunstnikul on abiks enamasti elus abilised, kuid kõhurääkijal on see-eest parem kontroll oma abiliste üle. Illusiooni loomisel on kõige tähtsam eeltöö. Maag vajab keerulisi seadmeid, kuid kõhurääkija peab looma nukule sobiva hääle ja olemuse, et tehtavad liigutused ja tekst sobiksid omavahel piisavalt hästi kokku ja publik jälgiks nukku, mitte peaaegu liikumatuid huuli.