86.-88. Nädalalõpp Eestis

Kõik järjepanu. Reede hommikul korjas Marnix mind peale, et tööl väike koosolek pidada. Juba see, et ta nõustus reedel tööle tulema, oli üllatav, seda enam oli ootamatu, et just oma vanima poja 8. sünnipäeval nõnda juhtus. Tee peal sai veidike arutatud ka Wageningeni ühe magistraaltänava remonti. Selgus, et kohalikud elanikud said remondist teada alles siis, kui tänav oli avatud vaid liinibussidele või tee-ehitajatele. Kuna viimane kapitaalremont oli ainult 4 aatat tagasi, pakkus ülemus, et võibolla ei vastanud teekate lihtsalt müranõuetele ja seetõttu oli vaja uuendusi. Muidu võiks ju selle teooriaga kaasa minna, kuid minu meelest poleks sellisel juhul vaja teed ja selle aluskihti nii sügavalt ette võtta.

Valdavalt möödus tööpäev kojujõudmise ootuses ja kui kell oli kuskil 16-17 vahel, otsustasin liikuma asuda. Erinevalt Eesti ühistranspordist ei vaevanud ma oma pead väljumisaegadega, vaid hindasin umbes kui kaua peaks ideaalplaanis aega minema, lisasin väikse varuaja ja asusingi teele. Esimest korda kasutasin Hollandis liikumiseks bussi. Kuivõrd pidin väljumiseks valima reedeõhtuse tööpäeva lõpu, siis oli bussis palju nädalavahetuseks koju suunduvaid tudengeid, mistõttu istekohta ma ei saanud. Tõenäosusteooria seda ilmselt välja ei pakuks, kuid sain bussis kokku tuttava hollandlasega, sarnaselt teiste üliõpilastega oli kodu poole sammud seadnud ka vana korterikaaslane Astrid. Kuigi me jagasime bussi ~25 minutit, seejärel täiendavad 10 minti rongi oodates ja pool tunnikest rongis istudes, siis võiks öelda, et peale tüüpiliste viisakuste me üksteise kohta midagi uut teada ei saanud.

Lennujaama saabusin endale omaselt väikese varuga. Väravasse jõudes tekkis kohe halb eelaimdus, sest tegemist polnud sama väravaga, mida ma eelmine kord kasutasin, vaid kohaga, kust väljus oluliselt hilinenud Lissaboni. Tuligi välja, et ka seekordne lend hilineb. Õigemini saabus lennuk Tallinast pärast seda, kui oleks pidanud juba teistpidi tagasi liikuma. Õnneks oli kodu suunas tugev taganttuul, mille tulemusena hilines lennuk Kukkuva Kuuse Kantsis vaid paarkümmend minutit. Edasi viis teekond läbi vihmase ja tuulise Põhja-Eesti. Lennujaamas ootajad olid termosesse pannud ka mõned kodused kotletid, mida koorikleivaga sai hamba alla ajada. Kuskil kahe ajal öösel sai lõpuks teki alla, et mõningased tunnid enne tegusat päeva tukkuda.

Laupäeva hommikuks oli juba eelnevalt kokku lepitud juuksuri aeg kella üheksaks hommikul, et saaksin kõik planeeritud tegevused ilma koduseid ehmatava parukata teha. Töö sai tehtud selgelt odavamalt kui Hollandis sama töö eest oleks küsitud, lisaks ju ei tea, kuivõrd nad mu nõudmisi oleks mõistnud.

Lõunatunniks olin juba Tartus, juhendajalt Lissaboni suveniirid kätte saanud, ning üleliigne varustus korterisse maha pandud. Nüüd tuli vaid vanemate juurest Grete kaasa haarata ja Marakrat (Keda mõni indiviid ka Margretiks nimetab) üle vaadata. Galerii

Tegemist on tõelise unekotiga, kes ei viitsinud terve minu Tartus viibitud aja jooksul silmi avada, eks siis tuleb jõuludeni kannatada, katsugu ta ainult 2 nädalat järjest siis põõnata. Kui esimest korda teda nägin, siis oli täitsa deja vu, sest Grete nägi sünnitusmajas praktiliselt samagusune välja. Väikseid erinevusi detailides siiski leiab, KUI hoolikamalt otsida.

Paar tundi pisikese ärkamist oodatud, tuli loobuda ja trenni minna. Ikka jube lugu küll, kuid viimati käisin kossusaalis trenni tegemas aprilli lõpus. Viimased kaks liigamängu oktoobris tulid täitsa trennivabalt. Ei ole pallitunnetust, mängulugemist ega kiirust. Pärast veidi enam kui 90 minutit hoogsat mängimist oli selline hea väsimus sees.

Mõningased venitusharjutused otsa ja juba ootaski mind saun, siinkohal on õnneks paus lühem, kui kossutrennis. Leilitamisele vahel sai joogi kõrvale mekitud auhinnatud juustukauplusest ostetud vanemat sorti Goudat. Kuigi oli ka teisi arvamusi, siis valdavalt oli maitse inimestele meeltmööda.

Veidike kodustega lobisemist ning saigi oma voodisse, oma padja peale. Uni tuli ikka üsna kärmelt.

Pühapäev algas pikemat sorti magamisega, misjärel tuli end liigamänguks valmis seada. Kahjuks tuli vastu võtta hooaja esimene kaotus, seega pikemalt sel teemal ei peatu.

Kuigi sai põhimõtteliselt otse mängult maale sõidetud, siis kohale jõusime ikkagi üsna hämaras. Päevad on väga lühikesed juba. Vähemasti sai maal täidetud mõlemad seatud eesmärgid: visatud pilk peale peaaegu valmis olevale köögipõrandale ja jäädvustada tiigi rekordmadal seis: galerii. Vihjeks võib öelda, et kevadel oli vesi seal redel ülemise pulga kandis.

Tagasiteel proovisime veel korra tabada mittemagavat Marakratti, kuid nagu eelnevalt mainitud, ei olnud sellel nädalal lihtsalt ette nähtud. Lugesime siis Gretele mõne lehekülje Lumivalgukese muinasjutust ja võtsime järgmise päevakorrapunkti ette.

Kuivõrd oli juba esimene advent, mida keegi ei taibanud ilmataadile öelda, siis kaesime ka Tartu tänavuse jõulupuu üle. Erinevalt mõnest, oli see reaalselt vertikaalses asendis. Muidu vahva pontsakas puu, kuid liiga purskaevu otsa topitud ja veidi võiks valgustust vähemaks võtta. Õige aimduse saab siiski talviste ilmade saabudes, kui siis ikka veel jõuluaeg on üldse.

Õhtu lõppes mõningate koduste toimetustega, mis Teele oli nimekirja kandnud. Kuigi kogu nimekirja ei suutnud läbida, siis sai tehtud ka selliseid asju, mis olid plaanivälised.

Ja nõnda lühike seekordne käik oligi. Lühim kolmest vahepealsest puhkusest. Järgmine on jõulude ajal ja siis olen Eestis lausa 2 nädalat ja jõuan ehk rohkem ära teha. Suusad tuleb kindlasti alla saada.