85 Semhari sünnipäev

Kõigepealt eilne võlg, silm vajus enne kinni, kui kogu tekst kirja sai. Ütlesin koosoleku lõpus juhendajale, et külastan see nädalavahetus Eestit ja kui ta Tartus, siis võtaksin Lissaboni suveniirid ära. Tal polnud õrna aimugi millest ma räägin ja kui ta palus mul öelda millises pakendis need olid, siis polnud jälle minul õrna aimugi. Loodetavasti saab laupäevaks nende asukoht tuvastatud.

Nüüd tänase päeva juurde. Ma olin küll midagi sellist kuulnud, et Semharil täna sünnipäev, kuid polnud selles 100% kindel ja kuskil järgi ka vaadata ei saanud. Kuivõrd saabus piduline ise selgelt viimasena, olin selleks ajaks juba ka oma kahtlused unustanud. Nagu selgus, oli ainus inimene, kes Semhari sünnipäevas kindel oli ja teda ka koheselt õnnitles meie uus sekretär (tegelikult tal mingi peenem ametinimetus), seda muidugi seetõttu, et tal on nendele paberitele juurdepääs ja eelmise koosolekul anti talle ülesanne panna kõikide töötajate sünnipäevad kuhugi nähtavale kohale. Jäi hiljaks. Ma ei teagi mis hetkel keegi avastas, kuid lõunapausile minnes soovisime igatahes kõik sünnipäevalapsele õnne ja ostsime talle poest karbi Milka šokolaadi. Muu ei tuleks kõne allagi.

Töölt tagasi väntamine oli üksjagu problemaatiline. Fritz laenas lõuna ajal ratast kuskil kokkusaamisel käimiseks ja selle tulemusena juksis esipidur. Tõe huvides tuleks märkida, et piduriga oli probleeme juba hommikul. Mingiks hetkeks oli seis selline: surusin pedaale nii kõvasti, et higi voolas mööda nägu alla, kuid kõik teised sõitjad olid minust kiiremad. Isegi grupi üle keskea naistega ei suutnud sammu pidada. Kui lõpuni oli jäänud umbes kilomeeter, käis esipiduri juures mingi klõps ära ja see vabanes. Tuiskasin kui tuul eelnevalt mainitud naiste seltskonnas ja ka kõigist teistest ratturitest mööda. Kusjuures ma olen piduritrossi lahti ühendanud, just selleks, et see mind segada ei saaks. Eks peab uurima, kas saab ehk midagi veel ette võtta. Kogu selle jama pärast läks mul tagasi tulekuks 35 minutit ja kogu päeva aeg 67 minutit. Viimati läks nõnda kaua 25. oktoobril.

Õhtu sisustasin valdavalt homseks reisiks valmistumiseks. Kuna hommikul avastasin, et võtsin kapist viimase puhta särgi, siis oli vaja ka pesu pesta. Ilmselgelt oli nende seikluste tõttu see särk suhteliselt higine. Taaskord otsustas masin minuga lolli mängida, kuid ma vastasin samaga ning lolli järjekindlusega sain programmi ka lõpuks jooksma.

Hommikul korjab ülemus mu peale, õhtul tuleb seigelda kohalikus bussisüsteemis, öösel peaksin olema juba Eestis. Seega järgmist postitust ei tasu oodata enne kui esmaspäeval.