90. Kontakt võimudega

Nädalavahetusega oli kadunud aiamööbel, vaip esiku nurgast ja hunnik kraami garaažist. Osa asju viidi või visati lihtsalt minema, kuid osadele leiti kapitalistlikul moel uus omanik.

Hommikul tööle vändates sain jälle foorisüsteemi kiruda. Mitmetes kohtades on sedasi, et ratturite foor on ainult ühest suunast tulijatele, kuigi liiklus käib mõlemat pidi. On küll olemas jalakäijate foorid, kuid need töötavad omamoodi, see-eest parema puudumisel tuleb neid ikka kasutada. Viimaste suurim probleem on see, et tihtipeale läheb ka nupuvajutuse järel roheliseks vaid üks suund, samas kui vastassuunas liikuvatel ratturitel on roheline tee kogu ristmiku ületuseks. Seetõttu ma kasutangi tihti orientatsiooniks vastutulevaid rattureid. Täpselt samamoodi talitasin ka täna ning lisaks ületas veel üks naisrattur mõni meeter eespool ristmikut minuga samas sõidusuunas. Kahjuks selgus, et kui ma ühe suuna suutsin ületada rohelise tulega, siis lõpp läks punasega. Seda juhtus märkama üks politseinik, kes mulle järgi sõitis ja ähvardas 100€ trahvi teha. Õnneks pääsesin seekord hoiatusega. Samas ei taha ma uskuda, et kui mina ületasin teed punasega, siis minu ees sõitnud naine üdini rohelisega, kuna ma polnud tast niivõrd palju tagapool. Ometi ment temaga ei tegelenud, vaid piirdus mulle loengu pidamisega. See foorisüsteem ei ole lõpuni läbi mõeldud.

Läks hästi, et ma täna Eestist ei tulnud, sest siin Hollandi osas oli mingi tõsisem jama toitekaablitega. Kui tavaliselt tuleb Utrechtist siia suunas rong iga 15 minuti tagant, siis nüüd pidid Arjen ja Philipp lõpuks mingi ringi tegema teiste rongidega. Üllatuslikult poldud seda päeva jooksul korda saadud ja ka õhtul pidi Arjen koju ringiga minema, mis teda sugugi ei rõõmustanud, sest tahtis just varem jõuda, et isa külaskäiguks süüa teha.

Homme lülitatakse töö juures küte lõuna paiku välja, et hooldustöid teha. Ma arvan, et vast keegi ikka taipas neid töid enne kütteperioodi teha, kuid paberimajandus võttis oma aja... Igatahes on meid seetõttu homme ka vähem tööl. Marnix küll vabandas end vajadusega poja sünnipöäevapeoks valmistuda ning seetõttu ei tahtvat Wageningeni liikluskaoses aega raisata. Ideaalselt läbi mõeldud teeremont on autoliikluse siin tõesti parasjagu segi keeranud. Arjen võttis lihtsalt vaba päeva ja mõtles, et läheb rattaga sõitma kui ilm ilus.

Kui see on ammu teada, et kui keegi ütleb: „Ütle jah,“ siis ei tasu hoogsalt oma nõusolekut anda. Nüüd sain teada, et kui sinu poole pöördutakse tuleb kiiruga eitav vastus anda, sest kui täna Kathrin mult midagi küsis, mida ma kõrvaklappidest tuleva muusika tõttu hästi ei kuulnud, siis vastasin: „Mida?“ Selle põhjal nad otsustasid, et eitavat vastust polnud kuulda, mistõttu pean mina kontori talvemasenduse kõik enda kanda nüüd võtma...

Üks masenduse allikas täna oli olemas ka, kuigi see oli rohkem paberimajanduse mitte talve süü. Püüdsin endale nädalavahetuseks rongipileteid saada suunal Ede-Wageningen – Lille. Isegi kui panin algusjaamaks Utrecht või Rotterdam, ei õnnestunud mul broneeringut teha. Kui esimestel juhtudel ei jõudnud üleüldse maksmise lehenigi. Viimase variandi korral ei sobinud neile minu Swedbanga krediitkaart.

Kui eile oli tagasiteel mu vestluspartneriks Fritz, siis täna lahkusin üheaegselt Arjeniga. Loomulikult muutus seetõttu trajektoor, sest tema läks raudteejaama, mis jääb mu tavalisest marsuudist üksjagu eemale – nii umbes 2 lisakilomeetrit tuli seetõttu, mis tähendab, et 1000km sai täis. Seekordne teekond viis läbi Bennekomi, mis on siis linn Ede ja Wageningeni vahepeal, kusjuures ma täitsa magasin linnapiirid maha. Tõsi siinse asustustiheduse juures pole see midagi imekspandavat. Tee peal sõitsime ka kiirtee alt läbi ja seal olid äärmiselt vahvad valgustid. Nimelt on silla alla riputatud 3 täiesti erinevat lühtrit, mis oleks nagu kellegi toast maha võetud. Ei tea kust idee pärineb, kuid originaalsusega hiilgab küll.