89. Reisipäev

Äratuskell 2:15 öösel. Kolmandal katsel läks lõpuks ajastusega sedasi, et buss oli ees, kui bussijaama jõudsin. Loomulikult veetsin valdava osa Tallinna teest magades. Lisaks tukkusin senikaua ka lennujaama pinkidel, kui ümbritsev rahvahulk liiga suureks ja lärmakaks muutus. Õnneks ei olnud erilisi probleeme ka lennukis uinumisega. Seekord suutsin siiski võileibade jagamise hetkel ärkvel olla. Nende kilepakendite peale, millega Estonian Air oma võileibu ümbritseb, on ikka võimalikul vähe materjali kulutatud. Keegi vist unustas mainida, et avamiseks on kasutada vaid sõrmed. Kui kuuma tee ka kätte sain, sattus lennuk veidi turbulentsi, kuid vedas ja kogu jook püsis topsis.

Hollandisse jõudes olin endiselt äärmiselt väsinud, mis ei aidanud kaasa rongisüsteemis tekkinud väikeses segaduses orienteermisele. Ilmselgelt, esmaspäevahommikusest tipptunnist tingituna, ei suutnud rongid graafikus püsida. Rongijaamast bussiga tööle sõites sai sõiduvahend proovida oma maksimaalselt vedamisvõimet. Valdav osa teest ei olnud ka pööramisruumi, kuid kuna ma läksin maha paar peatus pärast ülikooli, siis selleks ajaks oli alles jäänud vaid mõni reisija.

Tööle jõudsin paar minutit enne seda, kui Kathrin ja Marnix koosolekule läksid. Seega said ka nemad Mesikäpa šokolaadi proovida.

Kuigi eelnevalt oli mu soengu märkuse teinud vaid Ate, siis nüüd, oluliselt lühemate juustega tööle tulles, sain antud teemal kõnelusi peetud küll. Ka Vanessa märkas õhtul, et ma juuksuris käinud. Seda siis, kui pöördus minu poole seoses arvutialase probleemiga.

Täna kasutasin ka Hollandile tüüpilist ühistransporti. Kui olime Fritziga koos bussiga Wageningenist Edesse sõitnud, siis ta pakkus, et võib mu ju ära visata. Nii ma siis hüppasingi pakikale ja kulgesin rattaga „kodu“ poole. Fritz tunnistas, et ma olen selgelt raskem kui ta naine ja üldse raskem kui inimesed keda ta tavaliselt pakikal veab, kuid ta sai hakkama. Nüüd tuleb aga puhata, et homme veidi värskem oleksin, siis tuleb ikkagi ise pedaale sõtkuda.