71. Mardipäev

Öösel ärkasin korduvalt üles ja tekkis tunne, et võib-olla olen ise ka haigeks jäämas, kuid õnneks hommikul oli tunne enam-vähem, lihtsalt väga väsinud.

Nüüdseks juba peaaegu 2,5 kuud on ülikoolilinnaku juures seisnud märgid, mis annavad märku tehtavatest tee-/kaevetöödest, kuid toimunud ei ole mitte midagi. Lõpuks hakkas midagi toimuma, asfalteeriti üle väike lõik rattateed, ent see kõik toimus täpselt pärast eelpool mainitud märkide mõjuala, seega need tähised seisavad endiselt tühja.

Töö juures käis kaablimees meile internetikaablit toomas. Nagu Marnixist aru sain, siis osad korterid juba peaaegu valmis, mistõttu võib juhtuda, et saame ikka varsti endale ka stabiilsema ühenduse.

Igavuse peletamiseks lollitasime natuke täna töö juures. Mingi hetk võttis Philipp kiirnuudlite paki ja hakkas sellega mängima, edasi hakati seda üksteisele loopima ja mingi hetk, kui Philipp minu viset püüdis, juhtus paratamatu ja paki sisu oli hetkega tema laua ümber laiali. Nagu teise paki sisu keeva veega loputades selgus, oligi loopimine oluliselt õigem rakendus, sest toidu moodi need nuudlid küll ei maitsenud. Koristajale andsime vabanduseks ühe miskit teistmoodi õunapiruka.

Tagasiteel olin ma väga vihane, sest üks kuradi debiilik otsustas taaskord, et kaherealisel rattateel on väga tark lihtsalt tuimalt teistest mööda sõita. Kokku me seetõttu ei põrganud, kuid ütleme nii, et õnneks oli see auto ristmikul alles oma sõitu alustanud, mistõttu autolt lööki ei saanud. Ülejäänud tagasitee mõtlesin valdavalt sellele, kui räigelt tuleks sellised tüübid läbi peksta, et nad aru saaks kuspool teed nad sõitma peavad. Kusjuures taaskord oli tegemist ratturiga, kes pimedas sõites tulesid ei kasuta. Ma tõepoolest tahtsin talle lihtsalt kallale minna.

Kusjuures eile ei käinud mitte ükski mardisant ukse taga...

Vastus küsimusele – eks mingid asjad on sellised, mida ma detailselt netis ei jaga, kuid tundub, et seekord leiti probleemile lahendus.