Tööle vändates lohutasin Matut, et enam ei ole jäänud väga palju kannatada, kuid pärast mõningast arvutamist selgus, et kui kõik läheb plaanipäraselt, olen siin ratta seljas veel 500km, mis pole sellises seisus rattale sugugi väike number. Lohutuseks viisin ta veidi rahulikumat rada pidi tööle, mis sisaldas endas paari põlluvaheteed (muidugi asfaltkattega), mida ma varem polnud avastamas käinud. Üritangi veel viimast võtta ja erinevaid marsuute proovida, enne kui hommikune pimedus avastamisrõõmu võtab.
Töö juures sai vähemasti asjalik oldud. Ettevõtte seisukohalt tuli positiivne uudis, sest saadi koostööprojekt mingi Rumeenia asutusega. Kahjuks minu jaoks see midagi ei muuda, ei reismise ega töö seisukohast.
Mul oleks kõigile, kes mind hirmsasti näha tahavad, siis Eestisse tulen ma ikkagi siis, kui Liis lapsega maha saab. Teema kerkis esile, sest osad üritasid mind ära petta oma käikudega EMO-sse ja kuigi ma soovin neile edukat paranemist, siis lennukipileteid ma muretsema ei hakanud. Ärge end asjata haiglasse sokutage, minu nägemiseks on ka lihtsamaid variante, näiteks veebi kaudu.
Lisaks minule on positiivse lõpu saanud ka Vanessa korteriotsingud. Alates 1. detsembrist hakkab ta vaikselt uues kohas remonti tegema ja asju siit ära tarima. Õnneks kolib ta lõplikult välja pärast mind, mistõttu ei pea ma köögivarustus otsima hakkama, ega Semharilt varem ulualust küsima.
Enne kui nädalalõpp taaskord ka öised kraadid plusspoolele veab, katsetan homme suusamütsi ära, eks siis ole näha, kas juuksed võtavad omaks või tõukavad ära. Et te aimu saaksite hetke seisust, siis ajasin enne pildi tegemist juuksed ilusti kohevile. Kui jahedast ilmast ja juba novembrikuust hoolimata, tuleb mul aegajalt üksik sääsk toas maha lüüa. Valdavalt tuleb tapatööga tegeleda just siis, kui soovin uinuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar