118.-125. (27.12-03.01) Aastavahetus

Jõulude järgselt hakkas töö hooga pihta. Esimesena tuli ette võtta keldriboks, tegelikult saime selle enda käsutusse juba tükk aega tagasi, kuid siis tulid erinevad tööd peale ja kõigile lihtsam oli lasta ehitusmeestel seda laoruumina kasutada, enne kui korda teha. Suur osa sodist sai välja veetud, vanad riiulid välja lõhutud ja uus sisse ehitatud. Korraks isegi tundus, et õnnestub vanu riiuleid kasutada, kuid lähemalt vaadates leidsime, et kunagise niiskuse ja solgivee kahjustuse tõttu olid postid tugevasti kannatada saanud ja alles oleks jäänud vaid üks post. Lihtsam oli seega vanad riiulid küttepuudeks saagida. Uue ehitus polnud aga sugugi nii lihtne, kui plaanisime. Selgus, et onu Peebul ei olnud enam kõik detailid alles, vaid ära jagatud juppide jääkideks olid vaid metallist riiulid, kuid külgseinad tuli ise ehitada. Leidsime, et kõige targem oleks talad lakke kinnitada, kuid tuli välja, et selle jaoks on vaja osta uus komplekt puure, kuivõrd vanad ei tahtnud kuidagi tööd korralikult tööd teha. Lisaks vajasime ka metallpuure, sest osa riiuleid ei omand auke millest kruvid läbi lasta. Kuigi riiulid ei ole väga paksust plekist, siis esimese augu puurimine lõppes küll edukalt augu rajamise suhtes, kuid uus puur lagunes nätaki kolmeks, ärge küsige kuidas. Õnneks polnud järgmise suurusega puur liiga avarat auku ja saime edukalt tööd jätkata. Riiul sai kõigi raskuste kiuste siiski valmis ja kuigi tundub üsna tilluke olevat, siis eks ole näha kas me üldse eriti rohkem vajame. Päris hoidiste ladustamisruumina ei saa niikuinii seda keldriboksi vist kasutada, sest soojustatud vundamendi ning ebasoodsa asukoha – soojasõlm on üle koridori – tõttu on vähemasti praegusel olematul talvel seal üsna kõrge temperatuur. Eks kui elektrik sinna voolu on viinud ja laes ka valgustus on, siis paigaldame ka termomeetri ja seejärel saab juba edasi vaadata. Vähemasti pärast enam kui kolme seal majas elatud aastat on meil mingigi kolikamber valmimas.

Teisipäeva õhtul jõudsime Teelega ka kinos ära käia.

Kolmapäev läks suuresti töö tähe all, paar koosolekut võtsid ootamatult kaua aega, kuid vähemasti on need nüüd ära tehtud. Töötamine puhkuse ajal mõjus mulle nii rängalt, et pärast koju jõudnuna diivanit nautides oleksin peaaegu kossutrenni maha maganud. Õnneks jõudsin siiski õigeks ajaks kohale. Pühad olid kõigil mängijatel kätes ja esimeses mängus tehti nii palju idiootseid pallikaotusi, et sellele hulgale ei oskaks isegi umbkaudset numbrit öelda. Õnneks läks pärast siiski hulka paremaks. Loomulikult sain ka kerge vigastuse, kui palli vahelt lõigata üritades hoopis kellegi õlga tabasin. Mõtlesin, et tegemist on väikse löögiga, sest pöial ei läinud isegi paiste mitte, kuid üllataval kombel annab sõrm endast senimaani märku.

Aasta eelviimasest päevast ma suurt midagi ei mäleta, tean et pimedas jõudsime Rakverre ja valges käisime poes, kuid kas tõepoolest magasin niivõrd kaua, et vahepeal muud teha ei jõudnudki, see meeles ei püsi. Väike-Maarjale lähenedes võis igatahes ka pimedas tee kõrval palju langenuid puid märgata, seega Eesti tormipealinn sai taas väikese obaduse. Kohale jõudes anti mulle ikka kodust samakat proovida, lõhn oli karmim kui maitse.

Kuigi õhtul oli mul juba vaim valmis pandud, et aasta viimase päeva varahommikul (7-8 ajal) ujumistrenn teha, siis kommunikatsiooniprobleemide tõttu jäi tükk tegemata ja selle asemel tegin trenni erinevate poodide vahel käies, sest pidevalt oli midagi puudu. Õhtul algas üks suurem söömapidu, kus käikude vahele vaatasime vanadel slaididel Teele ja ta vendade nooruspõlvepilte. Üks põnevamaid leide pärines kindlasti kaheksakümnendate alguse pildilt, kus sügavas Nõukogude Liidus kandsid kaksikud ühtemoodi särke, kus peal oli Hello Kitty, jah seesama bränd, mis viimastel aastatel kogu maailma väikeseid tüdrukuid hullutab.

Aastavahetuse hetkel oli selge, et masust pole küll mingit jälge, sest ilutulestikku pakuti igale maitsele nii linna kui lihtrahva poolt. Loomulikult oli ka neid, kes taaskord rakettide kontrollimisega hästi hakkama ei saanud, mistõttu saime juba paar minutit pärast südaööd vaadata, kuidas päästekomano uksed avanesid ja tuletõrjujad aasta esimese väljakutse peale välja sõitsid.

Loomulikult valasime 1. jaanuari esimestel tundidel ka õnne, kuid kujutistele mõtte andmine valmistas taaskord üksjagu peavalu. Lõpuks otsustasime, et minu viguri puhul on tegemist kas seitsme penikoorma saapa või Rolls Royce märgiga, Teelel oli kas hüljes või Jaguari automärk. Seega ei tasu üllatuda, kui meie tagasihoidliku kortermaja ette aasta jooksul luksusautod tekivad. Tõsi, üks vana Jaguar on seal juba aastaid parkinud.

Päeval tegelesin valdavalt puhkamisega ning õhtuks olime taaskord Tartusse jõudnud, kus kolmandat korda kolme päeva jooksul sai saunas käidud, eks kuidagi tuleb ju käimata kordi tagasi teha. Plaanitud isa Põhja-Korea reisi slaidide vaatamine lükkus järgmisse päeva.

Esmaspäeval tegelesin valdavalt lugemise ja koristamisega. Ajakirja Basketball viimased numbrid vajasid tutvumist ja hetkel kui tundsin, et olen järjele saanud, kontrollisin postkasti ning leidsin ka jaanuarikuise numbri. Õhtul saime lumistel tänavatel vanemate juurde jalutada, et siis need Põhja-Korea pildid ära vaadata, mis küll juba üle 23 aasta eksiteerinud, kuid mida ma varem näinud polnud. Eks see oligi ainus õhtu, kus tõesti korraks talvine tunne tekkis.

Teisipäeva alustuseks tuli pidada väike koosolek advokaadiga, kelle jutust aru saamine nõudis suuri pingutusi. Edasi tuli anda väike lihv soengule, et viimane kuu aega Hollandis viks ja viisakas välja näha. Juuksur oli muidugi veidi kohmetunud, sest ei ole harjunud, et ma nii väikse korrektuuri pärast raatsin tema juurde minna. Pärast lisasin autole mõned vahepeal kaduma läinud plastmassist detailid ja oligi aeg eitamisfaasini jõuda. Eitamisfaasi käigus ignoreerisin põrandale pandud reisikotti ja ei tahtnud seda mitte pakkida. Lõpuks ma seda siiski tegin, kuid mis edasi juhtus, selle teada saamiseks peate homset päeva ootama.

Seni võite vaadata pilte „lumisest“ jõuluajast ja naeratavast Margretist.

PS Soovitan soojalt minna ja lubada endale üks korralik söögikord Põhjaka mõisas, kuid kindlasti ei tohi te sealt lahkuda enne, kui on ära proovitud Napoleoni kook. Kui mu elu parim Tiramisu pärineb Frascati keskväljaku juures oleva kiriku kõrval paiknevast söögikohast, siis parima Napoleoni auhinda omab Põhjaka.