133. Ärajäänud filmiõhtu

Seoses eile õhtul olnud äärmiselt kehva netiga, otsustasin varem magama minna, kuid kuna kell oli siiski veel suhteliselt vähe, otsustasin hoopis raamatut lugeda mõne peatüki. Ega rohkem selles valguses ei tasugi korraga, silmadele koormav. Igatahes jätkasin „Minu Mongooliat“ ja sattusin just peatüki juurde, kus kirjeldati kohalike illegaalsete kullakaevandajate elu. Seetõttu meenuski mõned tunnid varem Semharilt kuuldud jutt Eritrea ebaseaduslikest kaevandajatest, kes ka tema autot üritasid õhku lasta, sest ta oli geoloog ja kui temasugused kohale tulid ning midagi leidsid, pidid illegaalid saabuvate firmade saabudes jalga laskma kui ei taheta jõupoliitikast osa saada.

Eritreas on kulda päris palju. Näiteks ehitasid prantslased spetsiaalselt üsna pika raudtee, et Eritrea mõistes väiksest kullakaevandusest kulda ära viia. Kui nemad olid lõpetanud, liikusid samasse kohta kohalikud, sest rajatud kaevandus asus kahe mäe vahel ja mida prantslased tähele ei pannud, pärismaalased ei tahtnud öelda ka, oli pisiasi, et mõlemad mäed koosnevad valdavalt kullast. Ehki juba aastaid on seal käinud intensiivne kaevandamine, on hetkel järgi veel üle miljoni untsi ehk 31 tonni kulda (ainult selles kaevanduses), ehk prantslased jätsid pärast taristu rajamist tänases vääringus kaevandamata 1,6 miljardit dollarit.

Mõtlesin, et räägin teile, mis mulle uur elukoha juures ei meeldi, kuigi siinkohal tasub meelde jätta, et hindan seda kokkuvõttes siiski oluliselt kõrgemalt kui eelmist. Õnneks ei ole ma veel kuulnud igaõhtuseid pauke, mis Edes minu elu lahutamatuks osaks said, kuid müra on siin sellegipoolest piisavalt, kuivõrd läheb maja kõrval mööda üks magistraal, mistõttu öisel ajal tekitavad autode tuled mu toas väikest valgusmängu. Lisaks liiklusmürale häirivad mind ka lärmakad radikad, mis tundub tõepoolest olevat üks kohalikest firmamärkidest, kõikuva neti kõrval. Lisame veel saabumise ööl möllanud raju helid ja saamegi aru, et esimene uni selles toas ei olnud kergete killast.

Probleemid boileriga ei olnud siiski tingitud vaid rahvarohkusest, külma vett olen tunda saanud veel mitmeldi päeval. Lisaks on pidevalt probleeme survega. Keeran soojaveekraani lahti nii et tuleks paras surve, pesen taldriku puhtaks ja ongi järel vaid nirin, lisan survet, kuni see on uuesti paras, pesen tassi puhtaks ning jälle on järel vaid nirin. Mingi häiriv teema sellega igatahes on.

Kuigi põrandaid katab parkett, ei hiilga need just soojusega, mistõttu on pärast paari laiskusnädalat Eestis olnud üsna raske taastada hommikusi harjutuskordi ning täna oli alles esimene kord, kui soojast voodist tõustes end külmale põrandale pikali viskasin, ehk nüüd said alustamise raskused ületatud.

Algselt oli tänaseks planeeritud filmiõhtu, kuid kuna ilmselgelt oli see unustatud ja Arjen pidi minema hambaarsti juurde juurekanaliga tegelema, siis lükkus vaatamine tulevasse nädalasse. Õlu ja šokolaad võivad sedasi ju vähenema hakata, eriti kui WISP samamoodi seletamatuid ja idiootseid tulemusi pakub kui täna.

Üks asi, millest unustasin rääkida. Kui pühapäeval väljas käisime, siis Antonella lasi youtube-st laule. Ma segasin ka korra vahele ja andsin neile Eestimaise pala ning nüüd on mu korterikaaslane Dagö muusika austaja.

Kuhu viib igavus: kuna Semhari poiss-sõber veetis siin nädalakese ja tal hakkas üsna igav, siis eile käis ta poes, ostis sae ning Semhari voodi on nüüd hulka madalam. Tegelikkuses on see isegi Marnixi voodi, mis hetkel välja laenatud.

Oma normaalse kõrgusega voodis nägin igatahes kummalist und. Ma pidin taas Hollandisse tulema, kuid viimasel õhtul otsustasin, et käin korra Tallinnas, sealjuures rattaga. Mis üritus täpselt pealinnas toimus, jäi mulle segaseks. Tagasiteel avastasin, et üks hull on minuga veel liitunud ja sõidab mul tuules. Põhimaanteed mööda me küll ei sõitnud ja vahepeal kasutasime ka metsateid, kuid hoolimata öisest sõitmisest oli vägagi valge. Viimase asjana mäletan mõtet, et kurat ma sõidan selle rattaga nii kaua, et kui öösel Tartusse jõuan, pean kohe bussi peale minema, sõitmaks Tallinnasse, ning magamiseks ei jää üldse aega. Kuivõrd ei fänna ma Tallinnat ja ka Holland pole hetkel väga ahvatlev, siis kvalifitseerin selle une õuduka alla.

Head ööd kõigile :)