141. Jätkuloeng veeseires

Stefan andis meile teise loengu veeseire valdkonnas ja kuigi ma enamasti teadsin millest jutt (ka IT- osakond pidi aru saama), siis oli kindlasti asju, mis selgemaks said. Semhar muidugi kurtis, et ei saa enam üldse tööd teha, ainult koosolekud ja loengud. Enne kaht, ehk veidi varem kui eile, otsustas ta jälle koju ära minna, tööd ei saand taas teha.

Kontorihoone akna all tegeleti võsalõikusega. Et puitu poleks vaja kuhugi mujale vedada, siis oli kohale toodud purusti ja kogu materjal käis sellest läbi ning maandus järele jäänud puude vahele purustatud kujul. Mõistlik inimene oleks oksad hunnikusse pannud, seejärel purusti tööle pand ja kõik, vähemalt mingi suurema osa, korraga purustanud, kuid nemad panid masina tööle ja lõikasid vaikselt võsa, lasid masinast läbi, kõndisid järgmise haruni, võtsid selle maha jne. Seetõttu undas see kuradi purusti meil akna all pool päeva.

Kuivõrd pole ma viimastel õhtutel just kõige varem... magama läinud, siis olen terve tänase päeva üsna zombi olnud, nüüd lähengi varem magama ja üritan homme jälle vormis olla.

Sellegipoolest suutsin veidikene tööd ära teha ning õhtul veel hea korterikaaslane olla. Vaatasin, mis mul kapis olemas on ning leidsin, et lihtsam on õhtusööki teha kahele. Vajaliku sibula pidin Semhari kapist võtma, sest ta kulutas eile kõik minu omad ära. Igatahes tegin õhtusöögi kahele ja kui valmis sain, siis selgus, et Semhar oli hetk varem suutnud välja minna nõnda, et ma ei pannud isegi tähele. Kui ta lõpuks poest tagasi jõudis, tahtsin talle ikkagi süüa pakkuda, kuid ta rääkis telefoniga. Kuivõrd tema kõned kestavad teinekord igaviku, siis mingi hetk lihtsalt läksin uuesti kööki, tegin kastme soojaks ja panin roa talle taldrikule. Kui taldriku tema ette asetasin, tõstis ta käe taeva poole, ütles: „Thank you,“ ja jätkas oma kõnet. Tänuavaldusi sain hiljem veel korduvalt. Käskis mul talle retsepti anda (Spagetid jahu-kana kastmega). Lõpuks lubasin, et teen temaga sel nädalal miski sellise roa koos.

Kuivõrd hommikul ärkasin mina mõned minutid varem kui viimastel päevadel ja Antonella sama palju hiljem, siis suutsime hommikust ühe laua taga süüa. Siis tegi ta teatavaks, et tunneb Wageningenis veel üht eestlast, kes siinses ülikoolis tudeng on. Reedel-laupäeval saame ehk temaga ka kokku. Kusjuures nad on üksteist tundnud mitu kuud juba. Kõige naljakam oleks ilmselt see, kui meid ei olekski vaja tutvustada...

Kell on alles üheksa, kuid poen nüüd põhku.