147. Hollandi arvates mind enam siin ei ole

Pool tundi pärast blogi kirjutamist oli selge, et poleks pidanud seda nii vara postitama. Antonella hüüdis: „Martin can I use your eggs?“ mida ma loomulikult teha lubasin. Möödusid mõned minutit ja siis tuli järgmine hüüe: „Martin, I need your help.“ Läksin siis kööki ja leidsin Antonella kaks kätt taignas ja kurtis, et osad asjad puudu veel, kuid ta ei taha käsi pesema hakata. Aitasin siis taigna valmis teha ning kui ta neid asjandusi, mis ta teha üritas, edasi valmistas, tõin läpaka köögi juurde esikusse (köögi lihtsalt polnud ruumi), et meie kokkamise juurde veidi taustamuusikat saada. Kui esimene partii oli õlist läbi käinud, siis hakkasime arutama, mida kõike valesti on tehtud, minul oli see veidi keerukam, sest ausaltöeldes ei saanud ma lõpuni aru, mida ta teha tahtis, kuid välja ei tulnud see kindlasti. Vähemasti oli lõbus. Semhar töö juures muidugi kurtis, et kell 10 õhtul hakkavad need küpsetama ja veel nii valjult.

Hommikul ärkasin siis õite varakult üles, et ilusasti koosolekul osaleda. Lõpuks muidugi selgus, et Eesti pool ei saanudki netti, mistõttu läksin veidi aja pärast veel pooleks tunniks tukkuma.

Edesse minnes suutsin bussist täpselt maha jääda, õnneks käivad hommikusel ajal iga 10 minuti tagant, mistõttu erilist probleemi ootamisega polnud. Bussiga sain vaid raudteejaamani ja sealt edasi juba jalutasin paar kilomeetrit, sest veebisait, mida ma kasutan ühistranspordi sõiduskeemide jaoks liinibussi ei pakkunud ja ega vist tõepoolest minust ükski liinibuss mööda ei sõitnud.

Mis iganes see amet ka pole, igatahes sain seal üksjagu oodata, sest samal ajal kui teised järjest oma asju korda ajasid, pidin mina ootama, et see ametnik, kes minu küsimusega tegeleks, lõpetaks oma toimetused ühe isaga, kes kahe väikse poisiga oma paberimajandusega tegeles. Ametniku tööd aeglustaks oluliselt ka tema kõrval olnud praktikant vms, kellele ta pidi pidevalt seletama, mida ta teeb. Välja kirjutamine läks muidu suhteliselt ladusalt, kuid nalja sai siis, kui nad palusid mul kirjutada oma tulevase aadressi. Ma küsisin kas panen ainult linna või tahavad täielikku aadressi, kuivõrd nad tahtsid viimast, siis kirjutasin Kuusiku talu oma, koos küla valla ja maakonnaga. See võttis ametnikul sutsu juhtme kokku, kuid lõpuks sai kirja pandud Tartu, Estland. Edasi küsis, et kas kirjutab mind kohe välja või paneb kuupäeva nädala pärast, kui ma päriselt lahkun. Ma ütlesin, et tehku kohe ära, kuid tema siis küsis, et ega tervisekindlustusega äkki siis jamasid teki. Mõtlesin omaette, et ei saa mingeid probleeme tekkida, sest ma pole seda siin isegi teinud mitte. Seejärel uuris, kas mul vaja ka dokumenti, et olen ikka välja kirjutanud, osades riikides olevat seda vaja, kui end tagasi minnes sisse kirjutada. Ma vastasin lihtsalt, et ei ole midagi vaja, ise samal ajal mõtlesin, et milleks mul vaja Eestis teada anda, et ma Hollandis enam sissekirjutust ei oma, kui ma isegi ei öelnud siinsetele ametitele, et ma ära lähen. Kokkuvõttes võttis välja kirjutamine rohkem aega kui sisse kirjutamine.

Tagasiteel oli plaanis bussis raamatut lugeda, kuid juhtus nõnda, et sattusin bussis kokku Philipiga, kes ka lõpuks siiakanti uuesti jõudnud.

Eile õhtusest koosolekust oli küll palju kasu, kuid kahjuks ei saatnud (hoolimata meie meeldetuletustest) ülemus oma programmi parandusi tänase päeva jooksul ära ja kuna ta homme Soome omadega, siis enne esmaspäeva ei toimu nende piltide analüüsimise juures mitte midagi.

Õhtused seltskonnanaljad ilmuvad homses postis.