138. Raske hommik

Täna hommikul oli ikka tõepoolest väga raske ärgata, seda suurem oli ehmatus, kui taipasin, et väljas on valge ja et ka Semhar enne mind ärkvel. Tegelikult olin mina ta varasema ärkamise põhjustaja, sest ütlesin, et hommikusöök pidavat olema päeva tähtsaim eine, kuid tema ei söö hommikul üldse. Kokkuvõte oli selline, et ta üritas, kuid see on liiga vastik. Arjen siis töö juures pakkus välja, et ta võiks hommikul paar võileiba kaasa teha mida ta siis kuskil 10 ajal võiks süüa.

Viimasel ajal olen kuulnud erinevatest laamendamistest ja ühe loo räägin teile ka. Semhari sõber käis aastavahetuse ajal sugulaste juures Norras. Kui tagasi Hollandisse jõudis, siis avastas, et tema korterisse on sisse murtud, kõik asjad totaalselt segi paisatud ning ära oli võetud vaid laua peal olnud läpakas ja väline kõvaketas. Praegu kirjutades tekkis mul teooria, et äkki oli tegemist kahe erineva seltskonnaga, mis muidugi äärmiselt ebatõenäoline.

Mind on imestama pannud üks huvitav detail, mis eristab Hoogvlieti teistest supermarketitest. Nimelt on üllataval kombel kõikidel müüjatel rinnas nimesilt nii ees kui perekonnanimega. Mina küll ei tahaks, et iga suvaline klient mu nime teaks, eriti kuivõrd siin on müüjateks valdavalt üsna noored ja nende vastu huvi tundvad noored saavad lihtsasti sotsiaalmeedia abil lisainfot kui terve nimi teada.

Õhtul andis meil korteris küttesüsteem otsad, kuivõrd mina tahan olla lühikestes pükstes, siis hoian toas kõrgemat temperatuuri kui Semhar ja Anto, mistõttu pani Anto ka enne tähele, et küte puudu. Kuigi reaalsem variant on see, et kuivõrd minu koju jõudes oli radikas veel soe, siis sujuvalt langevat temperatuuri ei pandki tähele samas kui hiljem jõudnud Anto märkas kohe, et jahedavõitu. Eks tuleb kuuma teed juua ja loota, et asi korda tehakse.

Lõpetuseks üks väike tähelepanek. Philipi korteris olev WC on raudselt buliimikute ja anorektikute õudusunenägu, kuivõrd nii vähese ruumi juures võib igaüks end liiga suurena tunda.