136.-137. Amsterdam öösel

Kõigepealt lauamängude õhtust. Kui ma üheksa ajal Anneliesi juurde jõudsin, siis olid teised alles üsna äsja Jasminiga tagasi jõudnud ning sõid õhtust. Selgus, et kõigepealt läks Jasminil lennujaamas aega, sest tema ja veel mõne inimese pagas ei tahtnud kuidagi lindile jõuda, õnneks said nad siiski kõik oma asjad kuskilt mujalt kätte, olid natuke valesse kohta sattunud lihtsalt. Seejärel oli Anneliesile sõnumi saatnud, nagu kokku lepitud, et viimane teaks millal raudteejaama vastu minna. Muidugi ei tulnud see sõnum läbi ja seetõttu sai ta ka raudteejaamas oodata.

Mängimine läks see-eest suhteliselt ladusalt. Anneliesi kaasa oli liiga väsinud, et meiega liituda, mistõttu mängisime vaid kolmekesi. Kõigepealt mängimise raudtee rajamise strateegia mängu, esimene kord Euroopa ja teinekord Skandinaavia kaardiga. Lõpetuseks veel väike oakasvatuse kaardimäng. Liikusin tõusvas joones ja saavutasin kohad 3-2-1. Huvitav oligi see, et kõik said võidu kirja. Kõvasti naermist lõppes alles millalgi pärast kella kaht öösel.

„Hommikul“ käisime kõigepealt poes, et ringi vahetada meie ebaõnnestunud ost kiirkeetja valdkonnas, eks lähitulevik annab aimu, kas seekordne hoiab lambid põlemas või mitte. Eilse lauamänguseltskonnaga + Semhar, võtsime seejärel turu juures soojad joogid ning oligi aeg Amsterdami minna. Rongis tekkis parajasti kooliekskursiooni tunne, sest igaüks oli mingi snäki kaasa vedanud, sest lõunasööki pidimegi rongis tarbima. Muidugi avastasime väikese vea oma planeerimises, kui selgus, et me sõidame keskjaama, kuid Philipi juurde oleks targem hoopis lõuna jaama kaudu minna, seetõttu oli vaja väheke pikem trammisõit ette võtta. Kuigi ametlikult on ainus kohalik Annelies, kes ka aastaid Amsterdamis oma doktorikraadi teinud, siis kohaliku tunne tekkis hoopis minul, sest kõikidele tema transporti puudutavatele küsimustele, oli mul koheselt vastus olemas. Raudteejaama vale valik lõi meid valusamalt kui arvasime, kui vähem kui kilomeeter pärast starti, ehk enne esimest peatus, otsustas moodne tramm moodsalt ja keeruliselt katki minna. Kuivõrd trammidel on halb omadus katki minnes ka teiste samas suunas liikujate tee kinni panna, pidime üksjagu maad edasi kõndima, et leida peatus, kuhu meile sobivad trammid väikest ringteed rakendades uuesti õigele suunale nina seaksid. Nüüd küll mõtlesin, et oleks lihtsam olnud lihtsalt raudteejaama minna ja sealt uus tramm võtta, kuid tühja kah, tassisin seda Jasmini matkakotti vähe rohkem kui plaanitud.

Philipi juurde jõudes olime kõik piisavalt näljased, et üsna kohe pärast asjade ära panekut õhtusöögile suunduda. Väljas oli selleks ajaks juba pime ning pean tõdema, et erinevalt sügisesest ajast oli turiste kõvasti vähem ja veel jõulukaunistustega linn hoopis meeldivam. Restoran sai valitud Stefani soovituse järgi ning ütlen ausalt, disainer on neil köögis vahva, kuid sisulise poolega peaksid nad kõvasti vaeva nägema. Söökide, ega ka hiljem õllede, hindu ma isegi ei hakka kommenteerima, taaskord jõudsin järeldusele, et aktiivselt väljas käimiseks ma siin piisavalt ei teeni.

Järgnesid üks vahva pubi, selgelt ülerahvastatud baar, kus kohtusime mingi seltskonnaga, mis valdavalt koosnes Philipi tuttavatest. Järgmine sihtpunkt oli mingi pubi-ööklubi, kus mängisime piljardit, kuigi lauad olid äärmiselt kummalise suurusega, et kitsastesse oludesse ära mahuksid, ning ruumi mängimiseks ka polnud. Hiljem liitusime rahvaga tantsupõrandal. Vahepeal oli isegi elav muusika ja kuigi kohalikus keeles lauldi vaid üks laul, siis kas kehvast diktsioonist või akustikast tingituna, oli igas laulus vaid paar sõna, millest oli võimalik aru saada. Need mida refrääni lauldes piisavalt pikalt välja hüüti.

Kuivõrd õhtusöögist oli juba päris palju aega möödas, kostitasime end järgnevalt rämpstoiduga, ega muud sellisel kellaajal ju saagi, ning sakslaste eestvedamisel liikusime oma nüüdseks neljaliikmeliseks mandunud seltskonnaga viskibaari, kus ma koheselt teatasin, et mulle viski ei meeldi ning nad võivad omakeskis valida, mida soovivad. Proovimiseks suudeti siiski üks lonks pähe määrida ning sellest piisas, et uuesti oma varem välja öeldud arvamusele truuks jääda.

Pärast pikemat jalutuskäiku suures pargis, millest ma vist juba oma esimese Amsterdami kogemuse juures rääkisin, jõudsime lõpuks tagasi oma ööbimispaika ja kui veel mõningased lõbusad jutud räägitud, saimegi juba viie ajal magama. Mina sain terve elutoa omale. Kuigi tegemist oli korteri suurima toaga, oli seal siiski vaid üks diivan, millel rohkem kui üks täiskasvanud inimene korraga magama ei mahu. Nagu selgus , oli toas veel ka Davidi (Philipi korterikaaslane) mobiiltelefon, mis iga hommik kell 8 oma olemasolust valjuhäälselt märku annab.

Lõplikult saime ärgatud siiski enne lõunat, kuid kuna Jasmini lennu väljumiseni väga kaua aega enam jäänud ei olnudki, siis otsustasime suurde parki jalutada ning sooje jooke värskes õhus tarbida. Väljas sedasi istudes saime ka jooksuvõistlusel osalejatele kaasa elada. Kuigi viimastel päevadel on laulvate lindude tekitatud kevadetunde südamest peletamiseks ka veidi jahedam ilm endast märku andnud, siis 95% jooksjatest oli siiski lühikeses dressis. Jaanuar on ju ikkagi talvekuu!

Oligi aeg Jasmin lennujaama aidata, misjärel loksusime Semhariga vaikselt Wageningenisse tagasi, kus rõõmuga puhkama asusime. Homme on ilmselt raske ärgata, kuid vaimule oli pärast neid nõnda nüridaid tööpäevi selline lollitamine kasulik. Eestis loodan siiski vaimu tervendada korvpalli ja ehk ikka ka suusatamisega. Lisaks muidugi igapäevased väärtused perekonna näol, mis nii mõnegi tüütu olukorra paremaks teevad.

PS sõna tahvlil oli tungraud ja see oli tellimustöö!