146. Pikk tööpäev

Ei ole just tavaline, et ma töölt alles 7 ajal õhtul tagasi jõuan, ent täna juhtus just nõnda nii, sest ühel ülemusel polnud mu jaoks lihtsalt varem aega ja see viimane päev, mil me veel üksteist näeme. Kõige kurvem oli see, et tegelikult läks meil vaid 10-15 minutit, et probleemile jälile saada ning edasi saame juba meili teel asja arutada.

Tööle jalutades tegi mootorsõidukiga võidu ja võitsin. Tegemist oli siis tänavapuhastusmasinaga, mis just väga kiirelt ei liikunud. Nad olid üldse hommikul väga agarad, sest üks pisike puhastas ka meie maja ees olevat parklat ning see šokeeris mind ikka väga. Eestis ei oskaks sellist asja uneski näha.

Lisaks tänasele pikale päevale, ei tule ka homne sugugi lihtne, sest hommik algab koosolekuga Eestis, mis siinse aja järgi on kell pool 8 hommikul. Seega võin ka homme õhtul taaskord üsna väsinud olla.

Uurisin siis veidi oma asjade koomale tõmbamiste kohta ning selgus, et võin kas või hommepäev end välja kirjutada, raamatupidamise jaoks ei muuda see midagi, sellegipoolest jätan selle vist reedeks, kuid võibolla käin ka homme ära, saab rahu majja. Neljapäev ei tule kõne alla ja reedel pidid Kadi ja Kerli mulle ülikoolis väikse tiiru tegema.

Tahtsin juba rääkida, kuidas saan aru, et Eestis külmemaks läheb, sest meil radikad ei tööta, kuid just nüüd, kui seda lõiku kirjutama hakkasin, hõiskas Antonella: „It works!“

Kõik küsivad mult töö juures, et kas ma valmis koju minema. Kõigile vastan, et alati valmis.